Keskkonna happelisus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
51. rida:
Vesilahuste happelisusel on piirväärtus, mis on määratud [[hüdrooniumioon]]i ehk vee molekuliga seostunud prootoni happelisusega. See määrab, et kõik happed, mis on tugevamad kui H<sub>3</sub>O<sup>+</sup>, on täielikult [[ionisatsioon|ioniseerunud]] ning ei oma enam happelisi omadusi. Seda efekti nimetatakse nivelleerimiseks, sest vastavas lahuses ei saa eksisteerida tugevamat hapet kui H<sub>3</sub>O<sup>+</sup>.<ref name="ivo2" />
Tugevate hapete vesilahuste happelisuse hindamiseks klassikaline pH-skaala ei sobi. Selle probleemi lahendamiseks on loodud mitmesuguseid happelisuse funktsioone, millest üks
===Mittevesikeskkondade happelisus===
Mittevesikeskkondade jaoks on pH-skaalad vähem levinud ja olemasolevad skaalad pole otseselt võrreldavad vesikeskkonna pH-ga. Lahustites on mõõdetud suure hulga hapete happelisust, mille najal on loodud skaalasid lahusti mõju iseloomustamaks hapete tugevustele. Arvestades Brønstedi happelisuse [[termodünaamika|termodünaamilist]] tagapõhja, on lahustite pH-skaalade ühildamiseks loodud ühtne pH-skaala, mille nii-öelda nullpunktiks on võetud prootoni gaasifaasiline [[keemiline potentsiaal]] rõhu 1 bar ja temperatuuri 298,15 K juures. Peale vedelkeskkondade saab selle skaala abil iseloomustada ka gaaside, tahkiste ja [[geel]]ide happelisust.<ref name="unified" />
[[Superhape|Superhappeliste]] keskkondade (nt 100% [[väävelhape]]) happelisuse iseloomustamiseks kasutatakse sarnaselt tugevate hapete
==Keskkonna happelisuse määramine==
| |||