Pragmapoeetika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Palisandria (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Palisandria (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
'''Pragmapoeetika''' on kunstilise keelekasutuse teooria (vt. van Dijk 1976, Pratt 1977, Pilkington 2000, Ohmann 1971). Arne Merilai "Pragmapoeetika" (2003) refereerib varasemaid - Jakobsoni, Bühleri, Frege, Grice'i jt. keelefilosoofide - teooriad, kuid ei viita 1970.-1990.a. poeetilise keele pragmaatikat ning kahe konteksti teooriat käsitlenud eelkäijatele (Pikington, Ohmann, Zholkovsky, Mey, Pratt, Banfield). Merilai määratluse järgi on pragmapoeetika "keeletegevuse [[analüütiline filosoofia]], mis tõlgendab nii tavalise kui ka [[poeetiline keelekasutus|poeetilise keelekasutuse]] olemust."<ref name="TMK">Arne Merilai [http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/05/mai_t03.pdf "Mis on pragmapoeetika"] Teater. Muusika. Kino, mai 2004, lk 33-38 (vaadatud 14. jaanuaril 2013)</ref> TaMerilai on nimetanud pragmapoeetikat "kirjandusteaduse alusdistsipliiniks, mis on minu õpetuse tuum, mille ümber kõik muu kallerdub ja selekteerub." Tegelikult on pragmapoeetika, ehk kunstilise (poeetilise) keelekasutuse õpetus, välja kujunenud 1970-80.a. Lääne-Euroopa ja USA teadlaste töödes koos pragmalinvistikaga. Poeetilise keelekasutuse üks eripärasid seisneb Merilai järgi selles, et kunstilausungitel on üks väljendus, kuid kaks tähenduskihti. Varem on sellele osutanud Jakobson, Ricoeur ja mitmed teised teoreetikud (Jakobson 1981: 42). Sellisel lausungil on kaks konteksti: kitsas - abstraktselt keelelises - kontekstis täidab väljendus osutavat funktsiooni, laias - konkreetse suhtlusruumi - kontekstis aga eneseleosutavat ehk poeetilist funktsiooni. Pragmapoeetika, ehk kunstilise (poeetilise) keelekasutuse õpetus, välja kujunenud 1970-80.a. Lääne-Euroopa ja USA teadlaste töödes koos pragmalinvistikaga.