Elu tee: erinevus redaktsioonide vahel

'''Elu Tee ''' ('''Дорога жизни''', ''Doroga žizni'') nime kandis ainus tee, mis [[Leningradi blokaad]]i ajal [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga. Seda teedTeed kasutati 12. septembrist [[1941]]. aastal kuni [[1943]]. aasta märtsini, mil [[Leningrad]] (nüüdne Sankt-Peterburg) oli sakslastesaksa vägede piiramisrõngas.

[[Wehrmacht]]i kindralite eesmärgiks oli blokeerida Leningradi linna varustamine ning oodata jäädanälgivate linlaste ootamaalistumist, keda milsõja nälgivad linlased alistuvad. Neidpuhkemisel oli linnas sõja puhkemisel üle 3 miljoni. Blokaadi ajal suri külma ja nälga üle poole miljoni inimese, ent linn ei alistunud. Sissepiiratud olid ühenduses okupeerimata alaga üksnes [[Laadoga järv]]e kaudu. Elu Teeks nimetatud liinilliini kaudu evakueeriti pool miljonit inimest ja varustasti linna toiduainete ja laskemoonaga. Suvel kasutati transpordiks veeteed, talvel läks üle järve autotee, mille ametlik nimetus oli sõjaline autotee nr 101 (Военно-автомобильная дорога № 101).

„Autod sõitsid väikse kiirusega ja tuledeta”, kirjeldab Eino Puhilas oma mälestusraamatus. „Saksa vägede lennukid pommitasid jääd, lendasid piki jäätrassi ja valasid kuulipildujatega üle kõik, mis lumisel jääl näha oli. Varsti kolonn peatati, meile anti korraldus autodest lahkuda ja minna trassist eemale. Küüditatud liikusid jäätrassist eemale, istusid jääle ning varjasid end valgete linade all, et jääda lenduritele märkamatuks. Jääle märgiti uus tee ja sõit läks edasi. Olid veel mõned peatused, mille ajal ehitati jääle sillad.”

Sõja ajal kukkus järve selle lõunaosas -asunud 30 km pikkusel jäätrassil - iga neljas raskeveok. Veekogusse, kokku uppus üle 1000 auto. Järve kohal tulistati alla mitusada Saksa lennukit. Laadoga veeteel sõitsid sõjalaevad ja praamid. 1942. aasta suvel paigutati järve põhja torujuhe kütuse pumpamiseks ja elektrikaabel Leningradi varustamiseks Volhovi hüdroelektijaamast.