Redaktsioon: 17. oktoober 2017, kell 14:18 redigeeri 194.204.4.246 (arutelu) →‎Elukäik Märgised: blanking Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 17. oktoober 2017, kell 14:28 redigeeri eemalda Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P Tühistati kasutaja 194.204.4.246 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Estopedist1. Uuem muudatus →
1. rida: {{See artikkel\|räägib valitsejast; laeva kohta vaata artiklit [[Jekaterina II (laev)]].}} ~~suh dude~~ {{ToimetaAeg\|kuu=detsember\|aasta=2012}} {{allikad}} [[Pilt:Rokotov_Portrait_Catherine_II.jpg\|pisi\|[[Venemaa keisrinna]] Katariina II]] '''Katariina II''' ([[vene keel\|vene]] ''Екатерина II''; ka '''Katariina Suur''', vene ''Екатерина Великая''; sünninimega '''Sophie Friederike Auguste''', [[Anhalt-Zerbsti vürstiriik\|Anhalt-Zerbsti]] printsess; [[2. mai]] [[1729]] [[Stettin]], [[Preisimaa kuningriik]] – [[17. november]] ([[vkj]] 6. november) [[1796]] [[Peterburi]], [[Venemaa keisririik]]) oli [[Venemaa keisririik\|Venemaa]] [[Venemaa keiser\|keisrinna]] aastatel [[1762]]–[[1796]]. Ta oli [[Peeter III]] abikaasa ning [[Paul I]] ema. == Elukäik == [[Pilt:Grand Duchess Catherine Alexeevna by L.Caravaque (1745, Gatchina museum).jpg\|pisi\|Suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna oma esimesel abielu- ja Venemaa-aastal 1745. aastal]] Sophie Friederike Auguste sündis 1729. aastal [[Preisi kuningriik\|Preisimaal]], tollase [[Stettin]]i [[kuberner]]i, [[Anhalt-Zerbsti vürstiriik\|Anhalt-Zerbsti]] [[Anhalt-Zerbsti vürsti\|vürsti]] [[Christian August (Anhalt-Zerbst)\|Christian Augusti]] ja Holstein-Gottorpi printsessi [[Johanna Elisabeth]]i tütrena. [[Saksimaa]] väikevürstiriigi printsessi valis Venemaa keisrinna [[Jelizaveta Petrovna]] oma õepojale abikaasaks põhjusel, et väikevürstiriigi printsessina ei olnud Sophie Friederike Augustel poliitilisi ambitsioone ning mõju Venemaa keisririigi õukonnale. 1744. aasta jaanuaris reisis Sophie Friederike Auguste koos emaga keisrinna Jelizaveta Petrovna kutsel Venemaale. Reis kulges [[Berliin]]i ja [[Tallinn]]a kaudu. Oma teise põlve [[nõbu\|nõo]], Venemaa keisririigi troonipärija, [[suurvürst]] [[Peeter III\|Pjotr Fjodorovitši]] (varasema [[Holstein-Gottorp]]i hertsogi Karl Peter Ulrichi) pruudina võttis Sophie [[28. juuni]]l 1744 vastu [[õigeusk\|õigeusu]], millega sai nimeks Katariina (''Екатерина Алексеевна''; ''Jekaterina Aleksejevna'') ning 29. juunil toimus tema ja Pjotr Fjodorovitši [[kihlus]]. Abielu sõlmiti 21. augustil [[1745]] ([[vkj]]). Katariina ja Peetri abielu oli sõlmitud riiklikel kaalutlustel, abielu ei olnud tundeabielu ja kummalgi abikaasal olid oma nn favoriidid. Rahuldamatu abielu, millest alles [[1754]]. aastal sündis poeg, [[suurvürst]] [[Paul Petrovitš]] (tulevane keiser [[Paul I]]), ja hiljem tütar [[Anna Petrovna\|Anna]] (1757–1759), süvendas Katariina [[nümfomaania]]t ja viis suheteni meestega, kes oma karjääri võlgnesid üksnes talle. Poja Paveli sünni ajal oli Katariina suhtes favoriidi [[Sergei Saltõkov]]iga. Tütre Anna sünni ajal oli ta suhtes Venemaale saadetud [[Saksimaa kuurvürstiriik\|Saksimaa]] saadiku [[krahv]] [[Stanisław August Poniatowski]]ga. Samal ajal hoidis vaimselt võimekas Katariina end kursis poliitiliste oludega ja pidas kirjavahetust [[valgustusajastu]] oluliste nimedega, eelkõige [[Voltaire]]'iga, kes on nimetanud teda "Põhjala täheks". Keisrinna Jelizaveta Petrovna surma järel krooniti [[1762]]. aastal Venemaa keisriks [[Peeter III]], kes aga jätkas oma ekstsentrilist käitumist. Vaatamata keisririigi aadlikele tehtud soodustustele ja õigeusu kiriku maade riigistamisele kaotas ta poolehoidu sõjaväelaste, aadlike ning vaimulikkonna seas. Katariina aga pühendus kogu hingega vene olemuse tundmaõppimisele, liialdas usuliste kombetalitustega, tegi kõik, et väärida krooni, nagu ta on oma mälestustes tunnistanud. == Võimuletõus ja valitsemisviis == [[Pilt:Pietro Antonio Conte Rotari, Portrait de la grande-duchesse Catherine Alekseïevna.jpeg\|thumb\|Suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna umbes 1761. aastal]] [[Pilt:G.Оrlov by A.I.Chernuy (1770s, Hermitage).jpg\|thumb\|right\|Krahv [[Grigori Grigorjevitš Orlov]] umbes 1770. aastal]] [[Pilt:Stanisław II August Poniatowski in coronation clothes.PNG\|thumb\|Krahv [[Stanisław August Poniatowski]] [[1768]]. aastal]] Pärast keisrinna [[Jelizaveta Petrovna]] surma Venemaa keisririigi troonile tõusnud [[Peeter III]] annulleeris kõik [[Preisimaa kuningriik\|Preisimaaga]] peetud [[Seitsmeaastane sõda\|Seitsmeaastase sõja]] võidud. Vastukaaluks tema [[Preisi]]-lembusele kukutas Katariina toetuseks koondunud kaardivägi [[Peeter III]] ja kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena [[14. juuli]]l ([[ukj]]) 1762. aastal valitsejaks. Riigipöörde läbiviimisse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise, ning [[Izmailovo kaardiväepolk\|kaardiväepolgu]] ohvitserid, kus teenis tema soosik [[Grigori Grigorjevitš Orlov\|Grigori Orlov]] koos oma vennaga, panid mõni päev hiljem toime Peeter III mõrva ja teiste trooninõudlejate (vt [[Ivan VI]]) vangistamise, mis jäi märgistama kogu Katariina valitsemisaega. Samuti takistas ta poeg Pauli valitsemast, väites teda memuaarides olevat koguni oma armukese [[Sergei Saltõkov]]i poja. ==Sisepoliitika== Oma esimestel valitsusaastatel viis Katariina II läbi ettevaatlikku sisepoliitikat. 1762. aastal peatas ta Peeter III poolt alustatud kirikumaade riigistamise, kuid võimu kindlustamise järel alustas ta sihikindlat siseriiklikku ümberkorralduste poliitikat. 1763. aastal teostati [[Venemaa Keisririigi Valitsev Senat\|Senati]] ja selle töökorralduse reform, senine ühine [[senat]] jaotati majandusharude järgi kuueks departamendiks, moodustati ka [[Riiginõukogu (Venemaa Keisririik)\|Riiginõukogu]]. Katariina II valitsemisajal asutati 1763. aastal vaeslaste varjupaigad; lisaks hooldeasutustele ([[5. mai]]l [[1764]] [[Õilsate Aadlineiude Ühing]], Aadlineiude kasvatusselts (''Воспитательное общество благородных девиц'') ehk [[Smolnõi instituut]]) ja [[1765]]. aastal Venemaa esimeste linna[[rahvakool]]ide (''Устав мещанского училища'') rajamisele, mille alusel sai võimalikuks [[gümnaasium]]ite asutamine, edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja [[ususallivus]]e (mis ei laienenud vaid [[juudid\|juutide]]le). Lääne-Euroopa jaoks, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, oli ta valgustatud [[monarh]] ja [[diplomaat]]. 1764. aastal viis ta läbi [[Vene Õigeusu Kirik\|õigeusu kiriku]] maade riigistamise, mille tulemusena seni kirikule (kloostritele ja peapiiskoppidele) kuulunud pärisorjad (910 866 meeshinge) ja maavaldused läksid riigi omandusse [[Majanduskolleegium]]i valdusse. Riigitalupoegade [[pearahamaks]] laekus [[riigikassa]]sse, kus eraldati vara kiriku ja kirikuasutuste ([[Pühim Valitsev Sinod]] jt) ülalpidamiseks. Riigistamisvastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka [[Rostov]]i [[metropoliit]] [[Arseni (Maciejewicz)\|Arseni]], keda hoiti hiljem [[Tallinna kindlus]]e [[Harju värav]]atornis asuvas vanglas. [[1767]]. aastal moodustati Venemaa keisririigis esimene seisulik esinduskogu Korralduskomisjon (''Уложенная комиссия''), kuid [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)\|Vene-Türgi sõja]] ajal [[1768]]. aastal selle tegevus peatati ning [[Jemeljan Pugatšovi mäss]]u järel tegevust enam ei taastatud. Peeter III ajal alanud [[aadel\|aadli]] seisuslike õiguste laiendamine tõi kaasa talurahva olukorra halvenemise ja sellest tuleneva pahameele. Viimast õhutasid omakorda ka kuulujutud, et hea tsaar Peeter III, – kelle aadlikud sellepärast ära tapsid, et ta rahvale vabaduse tahtis anda –, on imekombel pääsenud ning tuleb varsti oma seaduslikku trooni tagasi nõudma (aastatel 1764–1773 ilmus Venemaal 7 Vale-Peetrit). Doni [[kasakas]] [[Jemeljan Pugatšov]] suutis valla päästa [[18. sajand Venemaal\|18. sajand]]i suurima talurahvaülestõusu Venemaal. {{Vaata\|Jemeljan Pugatšovi mäss}} ([[1773]]–[[1775]]), ''[[Jaitsk]]i [[Jaitski kasakamäss\|kasakamäss]]'' [[1772]], ''[[Katkumäss]]'' Moskvas [[1771]] Katariina II viis läbi [[1775. aasta haldusreform\|muudatusi riigihalduses]] ([[1775. aasta kubermanguseadus]] (''Учреждения для управления губерний Всероссийския империи'' ([[1775]]; teine osa [[1780]]. aastal)), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. [[Provints]]e asusid valitsema [[asehaldur]]id ning linnadele anti piiratud [[omavalitsus\|omavalitsemisõigus]] (''Грамота на права и выгоды городам Российской империи'' (1785)). Kubermanguseaduse alusel moodustati kubermangude ametiasutused [[18. sajand]]i lõpul levinud [[Charles de Montesquieu]] halduspõhimõtetel, – mille kohaselt pidi toimima [[võimude lahususe põhimõte]] –, kuid siiski olid [[Venemaa sisekubermangud]]e [[seisus]]tele ette nähtud eraldi võimuasutused. Moodustati ka sisekubermangude [[maakond\|maakonnatasandi]] [[aadlik]]e seisulik esinduskogu ning nende juhtorganid. [[Balti provintsid]]e halduserisused kaotati [[1783]]. aastal ning taastati keiser [[Paul I]] poolt tema võimule tulles [[1797]]. aastal. {{Vaata\|Asehalduskord}} [[1782]]. aastal kehtestati Heakorra- ehk Politseimäärus (''Устав благочиния или Полицейский''). [[1785]]. aastal kinnitas ja laiendas Katariina II Peeter III poolt välja antud [[Venemaa aadel\|Venemaa aadli]] õigusi "[[Armukiri Venemaa õilsa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest\|Armukirjaga Venemaa õilsa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]" (''Грамота на права, вольности и преимущества благородного российского дворянства''). Armukirjaga andis ta aadlike omandusse kõik maad, mis olid nende [[valdus]]es ja omandusse ([[pärisorjus]]se) nendel elavad talupojad. Aadlikud said õiguse ainuisikuliselt määrata talupoegadele kohustusi, õiguse mõista nende üle kohut ja õiguse müüa talupoegi lahus maast. Aadlikud vabastati ka kõigist [[maksud]]est, [[riigimaksud]]e kogumine talupoegadelt jäi aadlike-[[mõisnik]]e pädevusse. ==Välispoliitika== Keisrinnaks saamise järel saavutas Katariina diplomaatilise tasakaalu teiste Euroopa riikide [[Preisimaa kuningriik\|Preisimaa]], [[Saksa-Rooma riik\|Austria]], [[Prantsusmaa kuningriik\|Prantsusmaa]] ja [[Suurbritannia kuningriik\|Suurbritanniaga]]. [[1763]]. aastal, pärast [[Saksimaa kuurvürst]]i ja [[Poola kuningas\|Poola kuninga]] [[August III]] surma, saavutas Katariina II, koostöös [[Preisimaa kuningas\|Preisimaa kuninga]] [[Friedrich II (Preisimaa)\|Friedrich II]]-ga, diplomaatiliste võtete ja sõjalise [[demarš]]iga oma endise favoriidi krahv [[Stanisław August Poniatowski]] valimise Poola uueks kuningaks. Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Venemaa keisririigi riigipiiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)\|Vene-Türgi sõja]] (1768–1774) tulemusel sai Venemaa endale [[Aasovi meri\|Aasovi]] ja osaliselt [[Must meri\|Musta mere]] põhjaranniku Lõuna-[[Ukraina]]s. 1744. aastal sõlmis Venemaaga lepingu [[Gruusia]], [[Kahhethi]]a ja [[Kharthli]] valitseja [[Irakli II]]. Aastatel 1788–1790 toimus [[Vene-Rootsi sõda (1788–1790)\|Vene-Rootsi sõda]], mille lõpetanud [[Värälä rahuleping]]uga jäid püsima [[Uusikaupunki rahuleping]]uga ja [[Turu rahuleping]]uga sätestatud piirid Rootsi kuningriigiga [[Soome]]s. [[Krimmi khaaniriik\|Krimmi khaaniriigiga]] peetud sõja tulemusena ühendati 1783. aastal Venemaaga [[Krimm]] ja [[Kubanimaa]]. Nii enne Katariinat kui ka tema ajal vallutatud alad asustati, – kasvõi [[Potjomkini küla]]dega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade paigutamist [[Volga]] kallastele (vt [[volgasakslased]]). Aastatel 1787–1792 toimunud [[Vene-Türgi sõda (1787–1792)\|järjekordses sõjas Türgiga]] vallutas ja liidendas Venemaa [[Otšakov]]i ja stepialad [[Bug]]i jõeni. [[Kościuszko ülestõus]]u järel toimunud [[Kolmas Poola jagamine\|Kolmanda Poola jagamisega]] [[1795]]. aastal liidendas Katariina [[Kuramaa hertsogiriik\|Kuramaa hertsogiriigi]] ja suurema osa [[Leedu]]st. Poola jagamise tulemusel sai Venemaa keisririik 8000 km² territooriumi, millel elas 7 miljonit inimest. [[File:Catherine II of Russia by J.B.Lampi (c.1791, Palace on the Water).jpg\|pisi\|Katariina II, ca 1791. [[Johann Baptist von Lampi]] vanem]] == Isiklikku == Abielu ajal suurvürst Pjotr Fjodorovitšiga oli Katariinal kaks järglast: [[24. september\|24. septembril]] [[1754]] sündinud poeg [[suurvürst]] [[Paul Petrovitš]] (1754–1801) (tulevane keiser [[Paul I]]); [[9. detsember\|9. detsembril]] [[1758]] sündinud tütar [[Anna Petrovna]] (1757–1759). Oma armukese krahv [[Grigori Orlov\|Grigori Grigorjevitš Orlov]]iga oli Katariinal poeg [[Aleksei Bobrinski\|Aleksei]] (1762–1813; pärastine krahv [[Aleksei Bobrinski]]) ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariina soosikute seas olid krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, [[feldmarssal]] [[Grigori Potjomkin]], [[rittmeister]] [[Platon Zubov]], ratsaväe kaardiväeohvitser [[Aleksandr Lanski]], Zavadovski, ratsaväe kaardiväe[[porutšik]] Vassiltšikov, [[kürassiirid]]e kapten [[Ivan Korsakov]], kaardiväekapten [[Aleksandr Mamontov]], Potjomkini adjutant [[Aleksei Jermolov]]. Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis. Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud oma kunagise armukese [[Poola kuningas\|Poola kuninga]] [[Stanisław August Poniatowski]] trooni. == Muud == Et Katariina sünnipärane eesnimi oli Sophie, kutsuti teda perekondlikult Fieke, Figge või Figchen. Voltaire nimetas Katariinat ''Catherine le Grand'' (''Katariina Suur'') – meessoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikkust eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis. Keisrinna portree järgi Venemaa keisririigi 100-rublasel paberrahal nimetatakse viimast "Katariinaks". == Katariina tiitel == {{Tsitaat2\|'''Katariina Teine''', Venemaa, Moskva, Vladimiri, Novgorodi keisrinna ja isevalitseja, Kaasani, Astrahani, Siberi, [[Herson]]i-[[Tauria]] keisrinna, Pihkva valitsejanna ja Smolenski suurvürstinna, '''Eestimaa, Liivimaa''', Karjala, Tveri, Jurgorodi, Permi, Vjatka, Bulgaaria ja teiste vürstinna, Novgorodi alammaade, Tšernigovi, Rjazani, Polotski, Rostovi, Jaroslavli, Belozerski, Udorski, Obdorski, Konda, Vitebski, Mstislavski valitsejanna ja suurvürstinna ja kõigi põhjamaade ja Iveri, [[Kartalia]] ja [[Gruusia]] keisrite ja [[Kabardiinia]]maa, [[Tšerkassia]] ja mägivürstide käsutaja ja nende pärilik valitsejanna ning valdaja.\|}} == Katariina II ja Eesti == [[1764]]. aastal tegi Katariina ringreisi Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Keisrinna sõitis Peterburist välja [[20. juuni]]l. Esimese vastuvõtu organiseerisid [[Eestimaa rüütelkond]] ja [[Narva]] bürgermeister Narvas. Tallinnas ehitati tema auks [[triumfivärav]], millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa emale, võrreldamatule" (''"Екатерине II, матери Отечества, несравненной"''). Paar päeva hiljem suundus keisrinna [[Paldiski]]sse sealset sõjasadamat üle vaatama ja seejärel [[Riia\|Riiga]], kust lahkus [[15. juuli]]l Peterburi, sest [[5. juuli]]l oli toimunud troonipretendendi [[Ivan VI]] põgenemiskatse ja tema tapmine. [[3. mai]]l [[1783]] kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud [[Mõisate reduktsioon\|reduktsioon]]iohu. Samas kaotati Baltikumi senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba [[Peeter I]] aegadest käibel olnud [[pearahamaks]]. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat, linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist. Pearahamaksu kehtestamine nõudis [[hingeloendus]]te korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt [[1782]]. aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest [[Eestimaa kubermang]]us 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%. [[3. juuli]]l 1783 laiendati [[Balti provintsid]]ele Venemaa sisekubermangudes juba [[1775]]. aastal sisse seatud uus halduskorraldus (mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani aastal [[1796]]), millega muudeti Balti provintside valitsemine sarnaseks Venemaa omaga. Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine [[asehaldur]]. Selle järgi nimetatakse perioodi 1783–1796 asehaldusajaks ja vastavat valitsemiskorda [[asehalduskord\|asehalduskorraks]]. Kõik Eesti- ja Liivimaa mõisnikud said ühesugused õigused, ükskõik kas nad siis kuulusid rüütelkonda või ei. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele [[linnaduuma]]d, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu. Katariina II valitsemisajal asutati Paldiski ja [[Võru]] ning [[Tartu]]sse ehitati Liivimaa esimene [[kivisild]] ([[Kivisild (Tartu)\|Tartu Kivisild]]). ==Mälestuse jäädvustamine== [[6. september\|6. septembril]] [[2013]] avati [[Võru]]s põhjalikult uuendatud [[Katariina allee]], mis ühendab ajaloolise linnasüdame mõne aasta eest rajatud [[Tamula järv]]e ranna[[promenaad]]iga.<ref>[http://eestielu.delfi.ee/eesti/vorumaa/voru/elu/vorus-avatakse-uue-ilme-saanud-katariina-allee.d?id=66691591 Võrus avatakse uue ilme saanud Katariina allee] eestielu.delfi.ee 5. september 2013 (vaadatud 27.03.2014)</ref> 2013. aasta detsembris püstitati samale [[allee]]le Katariina II [[pronks]]ist elusuurune kuju. ==Vaata ka== [[Asehalduskord]] [[Potjomkini küla]] ==Viited== {{viited}} {{commons\|Catherine II of Russia}} {{algus}} {{eelnev-järgnev \| eelnev=[[Peeter III]] \| nimi=[[Venemaa keiser\|Venemaa keisrinna]] \| aeg=[[1762]]–[[1796]] \| järgnev=[[Paul I]]}} {{lõpp}} [[Kategooria:Venemaa monarhid]]

Katariina II: erinevus redaktsioonide vahel