Reinhart Koselleck: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Reinhart Koselleck''' ([[23. aprill]] [[1923]] – [[3. veebruar]] [[2006]]) oli [[sakslased|saksa]] ajaloolane ja ajaloofilosoof. Reinhart Koselleck sündis Saksa-Poola piirialal Görlitzis, mis andis talle lapsepõlvest peale hea arusaamise Ida-Euroopa ajaloost. 1941. astus ta 19. aastaselt Wehrmachti ja sõdis sõdurina 1941-1945. 1. mail 1945 langes Oderbergi lähedal Nõukogude vägede kätte sõjavangi ja oli nõukogude sõjavangis (esialgu, alates 8. maist 1945 Saksamaal Auswitzis ja seejärel kuni 1946 sügis Kasahstanis Karagandas). Naastes Saksamaale õppis ta 1947-1953 Heidelbergi Ülikoolis ajalugu. filosoofiat, riigiteadust ja sotsioloogiat ja teda maailmasõja järel teadlasena oluliselt mõjutanud - Bristoli Ülikoolis Inglismaal. Kosellecki andekust märgati nii Saksamaal (ta oli juba 1953 aasta Heidelbergi Ülikooli Ajaloo Seminaris assistent)Inglismaal ja teda kutsuti Inglismaale tagasi Bristoli Ülikooli õppejõuks, kus ta õpetas 1954-1956. 1960-1965 töötas ta uurijana Heidelbergi Ülikoolis (Arbeitskreis für moderne Sozialgeschichte), mille jooksul valmistus habiliteerumiseks, mida tegi Heidelbergi ajalooprofessori prof. Werner Conze (1910-1986) (kelle vanaisa oli maailmakuulus arheoloog, Pergamoni välja kaevanu). Kosellecki habilitatsioonitöö "Preussen zwischen Reform und Revolution" (1965, trükis 1967) avas võimaluse professorikutseks. Esialgu poliitikaprofessoriks Bochumis (Ruhr-Universität Bochum), alates 1968 Heidelbergi ülikooli ajalooordinaarius. Aastatel 1968-1988 tegutses ta Bielefeldi Ülikooli professorina (Lehrstuhl für Theorie der Geschichte).
Koselleckit peeti üheks [[20. sajand]]i lõpu mõjukaimaks ajaloolaseks maailmas. Ta tegeles peamiselt ajaloolise terminoloogia uurimise ja korrastamisega, samuti võttis Koselleck kasutusele termini "[[kollektiivsingular]]", millega tähistas ühtse teadusliku ajaloomõistmise kujunemist mitmest erinevast ajaloonägemusest. Kosellecki teiseks keskseks mõisteks oli ''[[Sattelzeit]]'' (mida võiks tõlkida kui siirdeajaks), mida ta piiritles aastatega [[1750]]–[[1850]], mil Euroopas kujunesid [[kapitalism]] ning [[tööstusühiskond]]. Reinhart Koselleck isa- ja emapoolses suguvõsas oli mitmeid silmapaistvaid akadeemilise haridusega isikuid. Tema isa oli tuntud pedagoog, olles gümnaasiumidirektoriks Breslaus ja seejärel Kasseli Pedagoogilise Akadeemia rajaja (rektor)(1930), hiljem ajaloodidaktika õppejõud Saarbrückeni ülikoolis. Vanaisa oli olnud meditsiiniprofessor. Ema vend, oli Heidelbergi Ülikooli ajalooprofessor Johannes Kühn (1887-1973), kelle juures oli Reinhart Koselleckil võimalus 1954. aastal promoveeruda. Kuid Kosellecki õpetajate ja mõjutajate rida ei piirdu vaid onuga. Ta ise nimetanud enda olulisteks mõjutajateks: filosoof Martin Heidegger, filosoof ja riigiteadlane Carl Schmitt (1888-1985), Karl Löwith, filosoof Hans Georg Gadamer ( 1900-2002)(kellega Koselleck oli heades kolleegi ja sõbrasuhetes),Werner Conze (1910-1986), Alfred Weber, Ernst Forsthoff, Viktor Freiherr von Weisäcker. Koselleck sai tuntuks juba oma doktoritöö "Kritik und Krise" (1954) kaitsmise järel Heidelbergi Ülikoolis. Doktoritöö ilmus 1959 pealkirja all: Eine Studie zur Pathogenese der bürgerlichen Welt.", mida loetakse 20. sajandi vaimuteaduste kõige tuntumaks väitekirjaks, sest seda tõlgiti poole sajandi jooksul maailmas erinevatesse keeltesse (hispaania keelde 1965; itaalia 1972, prantsuse 1979, inglise 1988, jaapani 1999, portugali 1999, hiina 2006). Kossellecki väitekirja esmatrüki eessõnas 1959 tänas autor eriliselt sel ajal poliitliselt põlu all olnud filosoofi Carl Schmitti. Carl Schmittiga kohtus R.Koselleck oma doktoritöö kirjutamise algfaasis suhteliselt juhuslikult, sest ta noore ajaloolasena suunati oma professorite poolt põlu all oleva kolleegi Carl Schmittiga vestlema, sest vanemad Heidelbergi ülikooli kolleegid kartsid "põlu all oleva kolleegiga suhelda, et ennast mitte võimude silmis kompromiteerida" ja kuna Carl Schmitt oli abikaasa raske haiguse ajal (vähk) pikemalt Heidelbergis, siis kujuneski NSV Liidust sõjavangist vabanenud Koselleckist peaaegu ainuke erialainimene, kes põlu all oleva C.Schmittiga Heidelbergis intellektuaalseid vestlusi pidas, mille käigus tuli aruteluks ka noore doktorandi planeeritava väitekirja struktuur, kus siis Carl Schmitt oma kolleegiaalse panuse andis ("zu erfahren, wie Carl Schmitt die Lage beurteilt...). Ausa teadlasena R.Koselleck tänaski väitekirja esmaväljaandes selle hea nõu eest vanemat kolleegi. Kuna see sai põhjuseks, miks näiteks Habermas raamatu retsensioonis ründas R.Koselleckit ja ühe argumendina kriitikale viitas Habermas sellele sissejuhatuse tänuavaldusele. Üheks suurimaks tööks, mis R.Koselleckile toonud maailmakuulsuse oli koos oma habilitatsiooni juhendaja prof. Werner Conzega (1910-1986) ja Otto Brunneriga (1898-1982) koostatud kaheksaköiteline entsüklopeediline teos "Lexikons Geschichtlichen Grundbegriffe," mis mõtteajaloo (Begriffsgeschichte) Saksamaa suuna kindel standardteos.
| |||