Reinhart Koselleck: erinevus redaktsioonide vahel

Koselleckit peeti üheks [[20. sajand]]i lõpu mõjukaimaks ajaloolaseks maailmas. Ta tegeles peamiselt ajaloolise terminoloogia uurimise ja korrastamisega, samuti võttis Koselleck kasutusele termini "[[kollektiivsingular]]", millega tähistas ühtse teadusliku ajaloomõistmise kujunemist mitmest erinevast ajaloonägemusest. Kosellecki teiseks keskseks mõisteks oli ''[[Sattelzeit]]'' (mida võiks tõlkida kui siirdeajaks), mida ta piiritles aastatega [[1750]]–[[1850]], mil Euroopas kujunesid [[kapitalism]] ning [[tööstusühiskond]]. Reinhart Koselleck isa- ja emapoolses suguvõsas oli mitmeid silmapaistvaid akadeemilise haridusega isikuid. Tema isa oli tuntud pedagoog, olles gümnaasiumidirektoriks Breslaus ja seejärel Kasseli Pedagoogilise Akadeemia rajaja (rektor)(1930), hiljem ajaloodidaktika õppejõud Saarbrückeni ülikoolis. Vanaisa oli olnud meditsiiniprofessor. Ema vend, oli Heidelbergi Ülikooli ajalooprofessor Johannes Kühn, kelle juures oli Reinhart Koselleckil võimalus 1954. aastal promoveeruda. Kuid Kosellecki õpetajate ja mõjutajate rida ei piirdu vaid onuga. Ta ise nimetanud enda olulisteks mõjutajateks: filosoof Martin Heidegger, filosoof ja riigiteadlane Carl Schmitt (1888-1985), Karl Löwith, filosoof Hans Georg Gadamer ( 1900-2002)(kellega Koselleck oli heades kolleegi ja sõbrasuhetes),Werner Conze (1910-1986), Alfred Weber, Ernst Forsthoff, Viktor Freiherr von Weisäcker. Koselleck sai tuntuks juba oma doktoritöö "Kritik und Krise" (1954) kaitsmise järel Heidelbergi Ülikoolis. Dokktoritöö ilmus 1959 pealkirja all: Eine Studie zur Pathogenese der bürgerlichen Welt.", mida loetakse 20. sajandi vaimuteaduste kõige tuntumaks väitekirjaks, sest seda tõlgiti poole sajandi jooksul maailmas erinevatesse keeltesse (hispaania keelde 1965; itaalia 1972, prantsuse 1979, inglise 1988, jaapani 1999, portugali 1999, hiina 2006). Kossellecki väitekirja esmatrüki eessõnas 1959 tänas autor eriliselt sel ajal poliitliselt põlu all olnud filosoofi Carl Schmitti. Carl Schmittiga kohtus R.Koselleck oma doktoritöö kirjutamise algfaasis suhteliselt juhuslikult, sest ta suunati oma professorite poolt põlu all oleva kolleegiga vestlema, sest vanemad kolleegid kartisd põlu all oleva kolleegiga suhelda, et "ennast mitte kompromiteerida" ja kuna Schmitt oli abikaasa haiguse ajal pikemalt Heidelbergis, siis kujuneski NSV Liidust sõjavangist vabanenud Koselleckist peaaegu ainuke erialainimene, kes põlu all oleva C.Schmittiga Heidelbergis sai intellektuaalseid vestlusi pidada, mille käigus tuli aruteluks ka noore doktorandi planeeritava väitekirja struktuur, kus siis Carl Schmitt oma kolleegiaalse panuse andis ("zu erfahren, wie Carl Schmitt die Lage beurteilt...). Ausa teadlasena R.Koselleck tänaski väitekirja esmaväljaandes selle hea nõu eest vanemat kolleegi. Kuna see sai põhjuseks, miks näiteks Habermas raamatu retsensioonis ründas R.Koselleckit ja ühe argumendina kriitikale viitas Habermas sellele sissejuhatuse tänuavaldusele. Üheks suurimaks tööks, mis R.Koselleckile toonud maailmakuulsuse oli koos oma habilitatsiooni juhendaja prof. Werner Conzega (1910-1986) ja Otto Brunneriga (1898-1982) koostatud kaheksakäiteline entsüklopeediline teos "Lexikons Geschichtlichen Grundbegriffe," mis mõtteajaloo (Begriffsgeschichte) Saksamaa suuna kindel standardteos.

 

 

==Teosed==