Relativism: erinevus redaktsioonide vahel

Filosoofid eristavad erinevaid relativismi liike sõltuvalt sellest, mida millest väidetakse sõltuvat. Näiteks [[moraalirelativism]] väidab, et moraaliväärtused on suhtelised, ja [[epistemoloogiline relativism]] väidab, et [[teadmine]] on suhteline. Näiteks [[moraalisubjektivism]] on moraalirelativismi vorm, mis relativeerib moraalset väärtust individuaalse subjekti suhtes.

Relativismi mõiste on tähtis nii [[filosoofia]]s kui ka [[kultuurantropoloogiaKultuuriantropoloogia|kultuuriantropoloogias]]s. Filosoofid uurivad uskumuste võimalikku sõltuvust [[keel (keeleteadus)|keel]]est, [[mõisteskeemist]] või muust sarnasest (üks näide on [[moraalirelativism]]). Antropoloogid uurivad inimeste tegelikku käitumist. Nende jaoks tähendab relativism [[metodoloogia|metodoloogilist]] hoiakut, mille puhul uurija paneb kõrvale omaenda kultuurilise kallutatuse, et püüda uskumusi ja käitumisviise mõista kohalikus kontekstis. Seda nimetatakse [[metodoloogiline relativism|metodoloogiliseks relativismiks]].

Relativismi pooldav [[Suurbritannia|Briti]] [[politoloogia|politoloog]] [[Bernard Crick]] kirjutas artikli "Poliitika kaitseks" ("[[In Defense of Politics]]"), milles ta väidab, et inimestevaheline [[moraal]]i[[konflikt]] on vältimatu, seda saab lahendada üksnes [[eetika]] ning kui lahendamine leiab aset avalikult, siis tekib [[poliitika]]. Seetõttu on igasuguse [[moraalifilosoofia]] keskmes [[vaidluste lahendamine]], [[kahju vähendamine]], [[vahendamine]] ja [[rahuloomine]]. See artikkel on mõjutanud [[feminism|feministe]] ja hiljem [[Roheline ideoloogia|rohelisi]].

Relativistideks on nimetatud näiteks [[Ludwig Wittgenstein]]i, [[Peter Winch]]i, [[Thomas Kuhn]]i, [[Richard Rorty]]t, [[Michel Foucault]]'d ja [[Jacques Derrida]]'d, kelle tegelikud seisukohad on keerukamad.

Tunnetuse relatiivsuse idee leidub paljudel filosoofidel. Relatiivsusest hakkasid esimesena rääkima [[sofist]]id. [[Protagoras]] ütles: "[[Inimene on kõikide asjade mõõt]]". Tajutakse mitte absoluutselt, vaid üksiku inimese suhtes või inimese suhtes üldse. Seevastu [[Sokrates]] ja [[Platon]] rõhutasid [[mõiste]]te ja [[idee]]de üldkehtivust. [[Skeptikud]] rõhutasid tunnetuse sõltuvust asjaoludest ega möönnud absoluutset teadmist. Ka [[Boethius]] võttis arvesse inimese vaimse eripära mõju tunnetusele ([[Filosoofia lohutus]] V)

[[Charles Bonnet]] ütleb: "Substantsid on meile teada ainult oma suhete poolest meie võimetega: teistsuguste võimetega olendid näevad neid teistes suhetes. Aga kõik suhted, milles substantsid erinevatele olenditele ilmnevad, on väga reaalsed, sest nad tulenevad substantside olemusest endast, mis on kombineeritud neid taipavate olendite olemusega." ([[Essai analytique sur les facultés de l'âme]], eessõna, lk XXIII). [[Jean le Rond d'Alembert]]i järgi me tunnetame ainult nähtumuste suhteid. [[Johann Christian Lossius]] nimetab igasugust [[tõde]] ainult asjade suhteks meiega. Tunnetus on relatiivne, seda määrab meie organisatsioon ([[Physische Ursachen des Wahren]]). Ka [[Adam Weishaupt]] rõhutas kõigi meie tunnetuste relatiivsust, sõltuvust meie organisatsioonist ([[Über Materialismus und Idealismus]]). Sarnased vaated olid hiljem [[Auguste Comte]]'il: "Igasugune olevate seesmise loomuse, nende esma- ja lõpp-põhjuste jne uurimine peab ilmselt olema alati absoluutne, kuna aga igasugune nähtumuste üksikute seaduste uurimine on silmapaistvalt relatiivne, ilma et täpne reaalsus võiks kunagi mingil moel täielikult ilmsiks saada." ([[Philosophie des sciences]])

Relativistlikel seisukohtadel olid ka [[Friedrich Albert Lange]], [[Friedrich Nietzsche]], [[Hermann von Helmholtz]], [[Georg Simmel]] ja [[Rudolf Goldscheid]].

*[[Michael Krausz]], [[Jack W. Meiland]] (toim). ''Relativism: Cognitive and Moral'', Notre Dame: University of Notre Dame Press 1982.

*[[Harvey Siegel]]. ''Relativism Refuted: A Critique of Contemporary Epistemological Relativism'', Dordrecht: D. Reidel 1987.