Enesetapp: erinevus redaktsioonide vahel

EnamikesEnamikus lääne [[ühiskond]]ades on enesetapp rangelt hukka mõistetud, kuid see hukkamõist ei ole olnud kõikehõlmav. Mõnedes ühiskondades ja mõnedes olukordades võetakse enesetappu kui austusväärset ja nõutavat käitumisviisi. Samas paljud meie hulgast ei ela täisväärtuslikult, oma võimete kohaselt, norutavad just psühholoogilise kriisi või [[depressioon]]i tõttu. Enesetappu lõppfaasi võib käsitleda õnnetusjuhtumina, mil kokku langevad eriolukorrad, kus inimese sisemised reservid on ammendunud (haigus, ülejõu käiv töö, [[psühhotrauma]], elujõu nappus).

*PõgenemaksPõgenemine karistusestkaristuse eest või kiusavast keskkonnast

*SõjaväeliseSõjaväeline või sotsiaalsesotsiaalne taktikanataktika (nt Kamikaze)

*UskudesUskumine, et elul pole väärtust (absurdism, pessimism, nihilism)

Inimesed, kes teevad enesetapu, pole alati depressioonis või halvas olukorras -– mõnikord panevad filosoofilised arusaamad elust inimese enesetappu teostama, et kogeda seda, mis tuleb pärast elu. Paljud inimesed usuvad, et elu Maal ei ole lõpp ja surm on ainult hirmus teistele, kuna ühiskond öelnud neile, et surma tuleb karta.

Kangelaslikke enesetappe või enesetapukatseid, mida tehakse teiste heaolu nimel, on ka hinnatud. Näiteks pidas [[Mahatma Gandhi]] näljastreiki, et vältida võitlemist hindude ja moslemite vahel, ja kuigi ta peatati enne kui ta suri, oli teada, et ta oleks lõpuni streikinud. See äratas tähelepanu Gandhi eesmärgi suhtes ja tõi kaasa talle suure austuse vaimse juhina. 1960. aastatel tõmbasid buda mungad Lõuna-Vietnamis, eriti Thích Quảng Đức, Lääne tähelepanu oma protestidega president [[Ngô Đình Diệm]]i ja USA osaluste vastu Vietnami sõjas, pannes end põlema. Sarnased sündmused oli ka külma sõja ajal Ida-Euroopas, nagu näiteks Ryszard Siwiec ja hiljem [[Jan Palach]] ja Jan Zajíc pärast Nõukogude Liidu sissetungi [[Tšehhoslovakkia]]sse ning [[Romas Kalanta]], kes pani end põlema Kaunase peatänaval. 2006. aastal suri end põlema pannes, ameerika sõjavastane aktivist [[Malachi Ritscher]], kui ta protesteeris Iraagi sõja vastu. Iirimaal on olnud pikk traditsioon näljastreikide tegemises Briti ülemvõimu vastu.

Kui hakata enesetappu puhtkirjeldavalt defineerima, siis ei piisa sellest, kui öelda, et enesetapp on iseenda põhjustatud [[surm]]: näiteks, kui inimene sureb [[suitsetamine|suitsetamise]] tagajärjel tekkinud haigusessehaigusse või võtab kogemata surmavat mürki, siis see pole enesetapp. Samas, näiteks [[vabatahtlik eutanaasia|vabatahtliku eutanaasia]] puhul inimene ei põhjusta vahetult oma surma, kuid me peame seda enesetapuks, sest me peame teda oma surma eest [[moraalne vastutus|moraalselt vastutavaks]], sestkuna ta algatas sündmuste ahela, mis tema [[kavatsus]]e järgi pidi viima tema surmani. Sama lugu on enesetapu vormigaenesetapuvormiga, mille puhul provotseeritakse politseinikku tulistama. Peale selle, võibVõib-olla võib enesetapuks nimetada ka [[enesetapukatse]]t võib nimetada enesetapuks, sest käitumise poolest see enesetapust ei erine. Sellepärast oleks parem defineerida [[suitsidaalne käitumine|suitsidaalset käitumist]]. Nii et suitsidaalse käitumise ja surma seos peab olema mittejuhuslik ning inimene peab valima surma. Enesetapp peab põhinema inimese [[kavatsus]]tel (inimesel peavad olema ka uskumused ja soovid oma teo kohta).<ref name="stanford" />

KavatsusepõhiseKavatsuspõhise definitsiooni järgi on inimese käitumine suitsidaalne, kui

a) ta usub, et see või mõni selle tagajärg teeb tema surma vähemalt väga tõenäoliseks ja

b) ta kavatseb selle läbi surra.<ref name="stanford" />

*[[R. G. Frey]]. Did Socrates Commit Suicide?. – ''Philosophy'', [[1978]], 53, lk 106–108.

*[[Tom Beauchamp]], [[James Childress]]. ''Principles of Biomedical Ethics'', 2. trükk, New York: Oxford University Press [[1983]].