Tarbekunst: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
siin on mehaanilised lisandused ilma tervikuta |
Resümee puudub |
||
14. rida:
*[[Vaibakunst]]
Tarbekunst on vanimaid kunstiliike, mis hõlmab tarbe- ja dekoratiivesemete kunstilise kujundamise.<ref name="Ene">(1996). Eesti Entsüklopeedia, lk. 274-275. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti.</ref><ref>2006 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tarbekunst1 04.10.2017</ref> Tarbekunst erineb disainist selle poolest, et tarbekunstis on tähtis tööprotsessi käigus valmiva objekti esteetiline välimus, mis tihti oleneb kunstniku enda huvidest ja väljavaadetest ning ei pruugi alati olla mugav kasutada. Erinevalt kujutavast kunstist on tarbekunsti esemetel lisaks esteetilisele välimusele ka praktiline funktsioon.<ref ="Oxford">Chilvers, Ian (2004). The Oxford Dictionary of Art. Oxford University Press, Oxford.</ref> Tarbekunsti erialad jagunevad vastavalt materjalidele (tekstiili-, metalli-, naha-, klaasikunst, keraamika ning puitehistöö). Erialad jagunevad omakorda alaliikideks, näiteks metallehistöö hõlmab kullassepa- ja pronksikunsti, sepist jm.<ref name="Ene" />
==Eesti tarbekunsti ajalugu==
Eesti tarbekunst, kui iseseisev kunstiala, arenes välja 1920.-30. aastatel.<ref name="Leili" /><ref name="Merike" /><ref name="Kai">Merike Alber, Kai Lobjakas, Airi Ligi, Anna Tiivel (2008) Ajamustrid. Töid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudest. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum. Tallinn.</ref> Professionaalse eesti tarbekunsti eelduseks oli eesti soost haritlaskonna teke 19. sajandil.<ref name="Leili">Leili Keerend (1970) Nõukogude Eesti Tarbekunst. Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. Tallinn.</ref>Samuti määrasid rahvusliku tarbekunsti arengus suurt osa poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud tegurid ning kunsti loojate ja kasutajate konkreetsed võimalused. Esimeste tarbekunsti teoste inspiratsiooniallikaks oli rahvakunst, mille vanu mustreid stiliseeriti ja moderniseeriti.<ref name="Merike">Merike Alber (2008) Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940. Tallinna Raamatukoda. Tallinn.</ref>
Eesti tarbekunsti alase haridussüsteemi kujunemisel oluliseks osaks oli 1914. aastal asutatud Kunsttööstuskool (aastast 1924 Riigi Kunsttööstuskool), mis pidi ette valmistama korralikke käsitöölisi vabrikutesse ning käsitöö- ja joonistusõpetajaid.<ref name="Leili" /><ref name="Merike" /><ref name="Kai" /> Kunsttööstuskool kasvas üle tarbekunstikooliks ja 1938. aastal rajati selle juurde Riigi Kõrgem kunstikool. Aastatel 1920-30 pandi alus eesti tarbekunsti üksikutele erialadele, kujundati välja vajalik tootmisbaas ja kasvatati kaader. 1930. aastatel tekkisid esimesed tarbekunstnike ühingud, hakati süstemaatiliselt korraldama näitusi. Samasse aastakümnesse langevad ka esimesed vastutusrikkad esinemised välisnäitustel. Pariisi maailmanäituselt aastal 1937 toodi koju mitmeid aurahasid ja diplomeid.<ref name="Leili" />
Juba enne Pariisi maailmanäitust olid eesti nahkehistööd välismaal tuntud. Eesti nahkehistöö rajaja [[Eduard Taska]] firmakauplused tegutsesid paljudes välisriikides, eesti tarbekunsti suurmeister [[Adamson-Eric]] oli saanud tellimusi välismaalt ning meie nimekam skulptor Jaan Koort, eesti keraamikakunsti rajaja, kutsuti Nõukogude Liitu Gzeli keraamikatehase kunstiliseks juhiks. Pöördelisse 1940. aastasse mindi küpsena edasiseks iseseisvaks väljaastumiseks rahvusvahelisel kunstiareenil. Kuid tänu Teisele Maailmasõjale eesti tarbekunsti areng jäi seisma, sest paljud tootmisbaasid hävisid või tooraine puudusel pidid töö lõpetama.<ref name="Leili" /> Sõda nõudis ligi poole eesti tarbekunstnikest ja sõja tõttu hävis 1944. aastal peaaegu kogu Eesti Kunstimuuseumi tarbekunstikogu, mistõttu on sõjaeelsest tarbekunstist vähe näiteid säilinud.<ref name="Leili" /><ref name="Merike" />
==Mõisted==
| |||