Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Parveto (arutelu | kaastöö)
Parveto (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
146. rida:
|650x650px]]Paljud 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse personaal- ja koduarvutid kasutasid tavalisi helikassette, mille lindile salvestati informatsiooni [[Kansas City standard]]i kodeeringuga (siinuselise kandevsignaali sageduse 1,2kHz/2,4kHz manipulatsiooniga kiirusega 1200 bitti sekundis ehk umbes 200kB kogumahuga 30-minutilise kasseti puhul).
 
Tänapäeval kasutatavate kassetiformaatide hulka kuuluvad [[Linear Tape-Open|LTO]], [[Digital Linear Tape|DLT]] ja [[Digital Data Storage|DAT/DDC]]. Nende puhul võivad salvestatavad infomahud ulatuda terabaitidesse.

[[Image:Quarter-Inch Cartridges.jpg|thumb|¼-tollise lindi kassetid, mis olid laialdaselt kasutuses aastatel 1980–1990.|485x485px]]

Magnetlint on endiselt üks võimalikest magnetkettaga mäluseadmete alternatiividest oma odavama hinna tõttu andmeühiku kohta. Olgugi, et salvestuse andmetihedus pindalaühiku kohta on lindi puhul oluliselt väiksem kui kõvaketaste puhul, on kasutatav pind palju suurem. Suurima infomahutavusega magnetlint-andmekandjad on infomahu poolest tavaliselt samas suurusjärgus suurimate saadaolevate ketasmäluseadmetega. Magnetlintidel on läbi ajaloo olnud ketasmälude ees odavuse eelis, ja nad on seetõttu endiselt elujõuline toode, iseäranis [[Varundamine|varundamises]], kus oluline on ka andmekandja eemaldatavus mäluseadmest.
 
2002. aastal sai hargmaine kontsern Imation USA Riiklikult Standardite ja Tehnoloogiate Instituudilt<ref>[http://en.wikipedia.org/wiki/National_Institute_of_Standards_and_Technology NIST (en.wiki)]</ref> 11,9 miljoni USD suuruse abiraha magnetlindi andmemahutavuse suurendamise teemaliseks uurimistööks<ref>{{cite web|title=The Future of Tape: Containing the Information Explosion|url=http://www.imation.com/euc/pdfs/EUC_07_Qualls.pdf|accessdate=16. oktoober 2010}}</ref>.