64-bitine arvutiarhitektuur: erinevus redaktsioonide vahel

Enamik 64-bitiseid mikroprotsessoreid on tänapäeval piiratud mälu mahult, mida nad tegelikult suudavad edastada.{{lisa viide}} See on tunduvalt madalam võrreldes sellega, milleks 64-bitine protsessor tegelikult suuteline oleks. Näiteks AMD64 arhtektuurilarhitektuuril on 52-bitine piirang füüsilisele mälule ja toetab ainult 46-bitist virtuaalset aadressiruumi. See on vastavalt 4 PB (4×10245 baiti) ja 256 TB (256×10244 baiti). Arvuti ei saa sisaldada 4 petabaiti mälu aga AMD suured serverid, ühismälu klaastriteklastrite ja muude viisidega võivad selleni jõuda lähitulevikus. 52-bitine mäluaadress annab võimaluse laiendamiseks palju odavamalt kui 64-bitine mäluaadress. 48-bitine virtuaalmäluaadress tehti ka selleks, et võimaldada enam kui 64 000 korda suuremat mälu 32-bitise piirangust, mis on 4 GB (4 × 10 243 baiti). Võimaldades ruumi laienemiseks lähitulevikus ilma, et sellega kaasneks töötlusaja pikenemist täieliku 64-bitise protsessori puhul.

:IBM esitab IBM 7030 Stretch superarvuti, mis kasutab 64-bitist andmesõna janing 32- ningja 64-bitist käsusõna.

:NetBSD on esimene operatsioonisüsteem, mis jooksebtöötab Inteli Itanium protsessoril kohe protsessori väljaandmisel. Microsoft andis välja Windows XP 64-bitise versiooni, mis oli mõeldud Itaniumi IA-64 arhitektuurile ja suudabsaab jooksutadakäitada ka 32-bitiseid rakendusi.

Üleminek 32-bitiselt 64-bitisele arhitektuurile on olnud vaevarikas, kuna enamik operatsioonisüsteeme ja draivereid peab uuest arhitektuurist kasu saamiseks ümber kirjutama. Ka tarkvara peab uute võimaluste ära kasutamiseks muutma. Vanem tarkvara on tavaliselt toetatud kas riistvara ühilduvuse režiimis (uued protsessorid toetavad seeläbi ka 32-bitiseid rakendusi), läbi tarkvaralise emulaatori või tegeliku 32-bitise tuuma sisestamisega 64-bitisesse protsessorisse (näiteks Itaniumi protsessorid, mis sisaldavad ühte x86 protsessori tuuma, et jooksutadakäitada 32-bitiseid rakendusi). Praegused 64-bitised operatsioonisüsteemid toetavad üldiselt nii 32- kui ka 64-bitiseid rakendusi.<ref name="Od6v6" />

Üks suur erand on AS/400, mille tarkvara jooksebtöötab virtuaalsel ISA-l, mida kutsutakse TIMI-ks (Technology Independent Machine Interface), mis on tõlgitud koodiks madala otsa tarkvara poolt enne käivitamist. Madala otsa tarkvara ongi see, mida on vaja, et kirjutada ja liigutada kogu operatsioonisüsteem ja tarkvara uuele platvormile. Näiteks IBM tegi oma 32/48-bitisest "IMPI" instuction setist 64-bitise PowerPC.

Kompileeritud Java programmid toimivad ühtmoodi nii 32- kui ka 64-bitises operatsioonisüsteemis. Kuna pikkused ja täpsus on kõikidel sisseehitatud tüüpidel määratud Java standarditega, ei sõltu Java allolevast arhitektuurist. Java programmid, mis jooksevadtöötavad 64-bitises Java virtuaalarvutis, omavad lihtsalt ligipääsu suuremale aadressiruumile.<ref name="shi2A" />

* Mõned operatsioonisüsteemid reserveerivad portsioniportsjoni aadressiruumist operatsioonisüsteemile kasutamiseks ja vähendavad sellega aadressiruumi, mis on saadaval kasutaja programmidele. Samuti jaotavad enda protsessi aadressiruumi Windows CP DLLid ja teised operatsioonisüsteemi komponendid, jättes ainult 2–3 GB (olenevalt sätetest) aadressiruumi saadavale. 64-bitistel operatsioonisüsteemidel on see limiit on kõvasti kõrgem ja seetõttu ei piira reaalset mälukasutust.

* Mälujaotusega faile on 32-bitistes arhitektuurides aina raskem rakendada, kuna neljagigabaidine fail pole enam ebatavaline ja nii suuri failifaile ei saa kergelt jaotada. Ainult ühe regiooni failist saab jaotada aadressiruumi ja kui tahad sellisele failile mälujaotusega juurde pääseda, siis peab regioone jaotama aadressiruumi nii mitu korda, kui tarvis. See on probleem, kuna mälujaotus on üks efektiivseim kettalt mälule operatsioon, kui see on operatsioonisüsteemis korralikult implementeeritud.

* Mõned algoritmid, nagu andmete krüpteerimine, suudavadsaavad 64-bitistel süsteemidel (kui muidugi tarkvara on 64-bitise toega) joostatöötada 3–5 korda kiiremini kui 32-bitistel arhitektuuridel.