Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Parveto (arutelu | kaastöö)
Parveto (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
14. rida:
Helisalvestuse jaoks mõeldud di- või triatsetaatpõhimikuga lindi kogupaksus oli algselt 55 μm ja pikkus poolitud rullis oli üldjuhul 1000 m. Sellist magnetlinti kasutati põhiliselt professionaalses stuudiotehnikas lindikiirustel 76,2 ja 38,1 cm/s, mille puhul need andsid vastavalt 22 ja 44 minuti pikkuse salvestusaja.[[Image:magtape1.jpg|thumb|7-tollise läbimõõduga rull ¼-tolli laia tavakasutajale helisalvestuseks mõeldud magnetlindiga, kasutusel ajavahemikus 1950–70.|488x488px]]Laiatarbekasutuse jaoks keriti magnetlint poolidele mille läbimõõdud olid 22,5, 17, 14, 12,5, 10 ja 7,5 cm, mis mahutasid vastavalt 500, 360, 250, 180, 100 ja 50 m linti paksusega 55 μm (tollimõõtu kasutatavates maades olid mõõtmed ja lindipikkused toodutest mõnevõrra erinevad).
 
Lindikiirusel 19,05 cm/s on ühele rajale mahtuva salvestuse kestus nendel vastavalt 44, 30, 22, 1516, 9 ja 4,5 minutit.
 
Polüesterpõhimiku puhul hakati tegema ka õhemat 37&nbsp;μm paksust linti, mida nimetatakse kauamängivaks (long play) ja 27&nbsp;μm paksust linti, mis annab kahekordse salvestuse kestvuse (double play). Sellise paksusega linti kasutati ka mõnedes esimestes kompaktkassettides (CC-45), kuid üldiselt kasutati kassettides veelgi õhemaid linte (18, 12 ja 9&nbsp;μm), mis andsid pikema salvestuse aja (vastavalt kassettides CC-60, CC-90 ja CC-120). Kõige õhem lint kogupaksusega 6&nbsp;μm on kasutusel [[mikrokassett]]<nowiki/>ides ja [[nanokassett]]<nowiki/>ides.
 
Kauamängiva lindi puhul on ühe salvestusraja kestus vastavalt 66, 45, 33, 24, 13,5 ja 6,75 minutit.
Algselt laia kangana valmistatavast lindimaterjalist lõigatakse lahti lindid, mille laius on tavaliselt lahtistel poolidel kasutatavatel lintidel 6,25&nbsp;mm (või 1/4&nbsp;tolli), kassettides kasutatavatel lintidel aga 3,6&nbsp;mm. Aga kasutusel on ka laiemad lindid (12,7&nbsp;mm, 25,4&nbsp;mm, 51&nbsp;mm ja veelgi laiemad). Lõplik viimistlus tehakse õigesse laiusesse välja lõigatud lindile.
 
Kuna neid õhemaid linte kasutati peamiselt aeglasema 9,53 cm/s lindikiiruse juures, siis sel puhul on ühe raja salvestusajaks vastavalt 132, 90, 66, 48, 27 ja 13,5 minutit, double play lindi korral vastavalt 176, 120, 88, 64, 36 ja 18 minutit.
 
Sellist 27&nbsp;μm paksust linti kasutati ka mõnedes esimestes kompaktkassettides (CC-45), kuid üldiselt kasutati kassettides veelgi õhemaid linte (18, 12 ja 9&nbsp;μm), mis andsid pikema salvestuse aja ühel rajal (vastavalt 30, 45 ja 60 minutit kassettide CC-60, CC-90 ja CC-120 puhul).
 
Kõige õhem lint kogupaksusega 6&nbsp;μm on kasutusel [[mikrokassett]]<nowiki/>ides ja [[nanokassett]]<nowiki/>ides.
 
Algselt laia kangana valmistatavast lindimaterjalist lõigatakse lahti lindid, mille laius on tavaliselt lahtistel poolidel kasutatavatel lintidel 6,25&nbsp;mm (või 1/4&nbsp;tolli), kassettides kasutatavatel lintidel aga 3,6&nbsp;mm. Aga kasutusel on ka laiemad lindid (12,7&nbsp;mm, 25,4&nbsp;mm, 51&nbsp;mm ja veelgi laiemad). Lõplik viimistlus tehakseteostatakse õigesse laiusesse välja lõigatud lindile.
 
Magnetlindi töökihi paksus on tavaliselt umbes 1/5 lindi kogupaksusest. Töökihi magnetilisi omadusi iseloomustatakse üldiselt [[jääkmagneetumus]]<nowiki/>e suurusega. Selles osas erinevad orienteeritud raudoksiidiosakestest töökihiga ja suure koeritsitiivjõuga (laia magnetilise hüstereesi silmusega) materjalidest (nagu seda on CrO<sub>2</sub> ja puhas raud) töökihiga lindid umbes kaks korda.
24. rida ⟶ 32. rida:
Peale töökihi materjali magnetiliste omaduste on oluline ka magnetiliste osakeste suurus, kuju ja orientatsioon lindi töökihis. Parimaid tulemusi annavad töökihid, milles osakesed on nõelja kujuga ja orienteeritud lindil pikisuunas. Osakeste nõutavate mõõtmete osas on orientiiriks salvestuspea tööosa geomeetria (tööpilu laius) ja eelmagneetimisvoolu sagedus. Seega on tegemist mikromeeterdiapasooniga.
 
Lisaks iseloomustatakse analooghelisalvestuseks kasutatavaid linte töökihi jääkmagneetumuse põhiajakonstandiga, mis antakse teatud lindikiiruste jaoks, mille juures kasutamiseks lint on ette nähtud. Selle ajakonstandiga määratud karakteristlikust sagedusest (ehk murdesagedusest) kõrgemate sageduste poole hakkab lindi jääkmagneetumus vähenema. StandardNormatiivid näebnäevad ette, et see toimuks pöördvõrdeliselt sagedusega vastavalt ekvivalentse esimest järku inertse lüli seaduspärasusele. Selle seaduspärasuse järgimine etteantud täpsuse tagatakse salvestusvõimendis vajaliku sageduskorrektsiooni kasutamisega (salvestusvoolu vastava suurendamisega kõrgete sageduste osas). Reeglina saavutatakse selles osas rahuldav lähendustulemus vaid seadme nominaalse töösagedusala piirides. Seetõttu ei ole vanemate kitsama töösagedusalaga magnetofonidega tehtud salvestuste taasesitamisel uuemate laia töösagedusalaga magnetofonidega võimalik
 
ReeglinaKarakteristliku onsageduse karakteristlikväärtus sageduson igateatud linditüübilinditüüpide jaoks normeeritud. MadalamatelLahtise poolidel kasutatava lindi puhul on see madalamatel lindikiirustel on see sagedus olnud reeglina kuskil 1...2&nbsp;kHz ringis, Näiteksvarasel kassettmagnetofonidesperioodil (1950-ndatel ka alla 1 kHz) , Kassettmagnetofonide lintidel on see kiirusel 4.76&nbsp;cm/s tavalise lindi korral väga pikka eaga olnud 1,3&nbsp;kHz, CrO<sub>2</sub> ja metallosakestega lindi korral aga 2,3&nbsp;kHz.
 
Suurtel lindikiirustel on karakteristlik sagedus kiiruse ligilähedaselt proportsionaalselt kõrgem. Kuid professionaalses stuudiotehnikas on kiiruste 38,1 ja 76,2&nbsp;cm/s osas kokku lepitud sama karakteristliku sageduse 5&nbsp;kHz (täpsemalt ajakonstandi 35&nbsp;μs) kasutamises.
 
Langus lindi jääkmagneetumuse sageduskarakteristikus põhjustab signaal-müra suhte halvenemist ehk siis sahina taseme kasvu, mis on teatavasti suurimaks probleemiks madalatel lindikiirustel. Kui inimkõrva suurima tundlikkuse sagedusel 4&nbsp;kHz pole stuudiokiirustel langus veel õieti alanudki, siis kassettmagnetofonis on see juba 3&nbsp;korda (ehk 12&nbsp;dB), arvestamata muid taasesitusel mõjuvaid tegureid (raja laius jt.).
 
Selle asjaolu tõttu ei ole vanemate kitsama töösagedusalaga magnetofonidega tehtud salvestuste taasesitamisel uuemate laia töösagedusalaga magnetofonidega võimalik saavutada töösagedusala olulist laienemist. Näiteks, kui 1961. aastal salvestas magnetofon kiirusel 9,53 cm/s sagedusalas kuni 6 kHz, siis selle lindi taasesitamisel uuema 15 kHz sagedusalaga magnetofoniga pole sagedusalas 6...15 kHz sisuliselt kuigi palju kasulikku signaali, vaid põhiliselt ainult taasesituse müra (lindi- ja võimendite kahin).
 
Lisaks on vaja korrigeerida lindi põhiajakonstandi (või karakteristliku sageduse) erinevus, mis 1961. aastal kasutusel olnud lintidel oli 0,6 kHz, uuemate normide järgi aga on 1,26 kHz. See ligikaudu kahekordne tõus sagedusala ülemises (1...15 kHz osas) tekitab veel kahekordse (6 dB) kaotuse kahina tasemes. Seetõttu võib osutuda otstarbekaks taasesitada vanu linte originaalseadmeid kasutades või siis magnetofoniga, milles on teostatud vastavad ümberseadistamised.
 
Praktiliseks kasutamiseks sobiva magnetlindi loomiseni jõuti kõigepealt Saksamaal, põhinedes kogemusele, mis oli saadud metall-lindile salvestamise alal, mis omakorda oli olnud [[traatsalvestus]]e ([[Inglise keel|inglise keeles]] ''wire recording'') edasiarenduse tulemus.