Kõlar: erinevus redaktsioonide vahel

Korpuseta valjuhääldi kiirgab helilaineid ruumi nii esi- kui ka tagaküljelt. Need lained on vastandfaasis (kui ees toimub õhu tihendamine, siis tagapool hõrendamine, ja vastupidi). Ette- ja tahapoole kiirgunud helilained võivad peegeldudes ja liitudes ruumis ka nõrgeneda. Vabas õhus paikneva valjuhääldi korral esineb lisaks nähtus, mida tuntakse akustilise lühisena - membraan nagu pumpab õhku ümber valjuhääldi serva eest taha ja vastupidi, sõltuvalt membraani liikumise suunast. See heli kiirgamist shuntiv efekt sõltub valjuhääldi mõõtmetest ja algab umbkaudu sagedusest, millel heli lainepikkus saab suuremaks kui valjuhääldi läbimõõt. 15 cm läbimõõdu juures langeb valjuhääldi poolt kiiratav helirõhk selle tõttu võrdeliselt sagedusega alates sagedusest 2000 Hz kuni sageduseni, mille juures ilmneb valjuhääldi elektromehhaaniline resonants (mis 15 cm läbimõõdu korral on tavaliselt kuskil vahemikus 50...100 Hz).

 

 

Mõõtmete vähendamise eesmärgil kasutatakse kõlari korpuse põhitüübina seetõttu kinnist kasti ja selle erikuju - bassireflekskasti. Reflekskõlaril on madalatel sagedustel mõnevõrra parem kasutegur kui kinnisel kõlaril ja ühesuguste gabariitide korral ka mõnevõrra madalam alumine piirsagedus, kuid see saavutakse sagedus- ja siirde- või impulsskarakteristiku resonantsilise iseloomu tekkimise hinnaga (kõmisemise efekt). Kasti sisekajade nõrgestamiseks ja seisulaine efekti nõrgestamiseks kesk- ja kõrgematel sagedustel kaetakse kasti sisepinnad tihti paksu vatikihiga.