Kõlar: erinevus redaktsioonide vahel

Korpuseta valjuhääldi kiirgab helilaineid ruumi nii esi- kui ka tagaküljelt. Need lained on vastandfaasis (kui ees toimub õhu tihendamine, siis tagapool hõrendamine, ja vastupidi). Ette- ja tahapoole kiirgunud helilained võivad peegeldudes ja liitudes teineteistruumis nõrgendadaka nõrgeneda. Seda teevad nad aga vabasVabas õhus paikneva valjuhääldi korral kindlastiesineb jalisaks seda enamnähtus, mida madalam on sagedus. Seda nähtust tuntakse ka akustilise lühisena - membraan punmpab nagu pumpab õhku ümber valjuhääldi serva eest taga ja vastupidi, sõltuvalt membraani liikumise suunast. See heli kiirgamist shuntiv efekt sõltub valjuhääldi mõõtmetest ja algab umbkaudu sagedusest, millel heli lainepikkus saab suuremaks kui valjuhääldi läbimõõt. 15 cm läbimõõdu juures langeb valjuhääldi poolt kiiratav helirõhk selle tõttu võrdeliselt sagedusega alates sagedusest 2000 Hz kuni sageduseni, mille juures ilmneb valjhääldaja elektromehhaaniline resonants (mis 15 cm läbimõõdu korral on tavaliselt kuskil vahemikus 50...100 Hz).

Valjuhääldi tagaküljelt kiirguvate ja kuulajani saabuvate helilainete teekonda saab kõige lihtsamal viisil pikendada ja sellega ühtlasi ka madalate helide esitust parandada, kui kinnitada valjuhääldi suurele plaadile, nn kõlalauale, või tagant lahtisesse kasti. Kuid piisavalt heade tulemuste saamiseks kujuneksid niisuguse tarindi mõõtmed kohatult suureks, sest kõlalaua või kasti mõõtmed peaksid olema suuremad kui soovitava madalate sageduste piirsageduse poollaine pikkus (näiteks 100 Hz jaoks 1,5 m, kasti korral vähem, sest sügavusmõõt omab ka mõju, olles nagu tagasipööratud kõlalaua osa). Kui kasutatava valjuhääldi omaresonantsi sagedus on soovitavast alumisest sageduspiirist oluliselt madalam, siis on sellise akustilise süsteemi sagedus-, ja vastavalt ka siirde- ja impulsskarakteristikud esimest järku, msitõttu selline süsteem annab eksponentsiaalselt (mitte aga võnkuvalt ehk resoneerivalt) sumbuva impulssreaktsiooni. Sellise akustilise süsteemi kasutegur on suhteliselt kõrge ja kõlahelikõla loomulik.

Mõõtmete vähendamise eesmärgil kasutatakse kõlari korpuse põhitüübina seetõttu kinnist kasti ja selle erikuju - bassireflekskasti. Reflekskõlaril on madalatel sagedustel mõnevõrra parem kasutegur kui kinnisel kõlaril ja ühesuguste gabariitide korral ka mõnevõrra madalam alumine piirsagedus, kuid see saavutakse sagedus- ja siirde- või impulsskarakteristiku resonantsilise iseloomu tekkimise hinnaga (kõmisemise efekt). Kasti sisekajade nõrgestamiseks ja seisulaine efekti nõrgestamiseks kesk- ja kõrgematel sagedustel kaetakse kasti sisepinnad tihti paksu vatikihiga.

Suuruse järgi võib eristada võrdlemisi väikseid riiulikõlareid ja suuremaid põrandakõlareid. Viimasted on üldiselt ka suurusjärgu võrra suurema võimsusega ja tunduvalt madalama alumise piirsagedusega. Ka kasuteguri poolest võivad nad olla paremad kui väikesed riiulikõlarid, milles kasutegurialumist arvelsageduspiiri on viidudkasuteguri alumistarvel sageduspiiriviidud madalamale, kuid üldiselt ei ole nendelt põhjust oodata alumist sageduspiiri alla 80–100 hertsi (kuid millele varem laialt kasutusel olnud -14 dB tasemel normeeritunanormeerimisel võiks vastata näiteks 40...50 Hz).

Mitmeribakõlareis kasutatavaid valjuhääldeid nimetatakseliigitatakse harilikult madal-, kesk- ja kõrgsageduselementideks. Igas sagedusribas võib olla kasutatud ka rohkem kui ühte valjuhääldit, näiteks suurema võimsuse saavutamise eesmärgil, madalsageduslike valjuhääldite puhul ka nende omaresonantsi sageduse mõningaseks allaviimiseks (ligilähedaselt ruutjuurseaduse järgi).