Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel

'''Magnetlint''' on magnetiliseks salvestuseks mõeldud andmekandja, mis koosneb üliõhukesest (mõnemikromeetrilisest või isegi õhemast) suure hüstereesiga magnetmaterjalist[[magnet]]<nowiki/>materjalist töökihist, mis on kantud pikale, kitsale ja õhukesele [[plastik|plast]]ribale ehk lindile.

StandardseHelisalvestuse jaoks mõeldud di- või triatsetaatpõhimikuga lindi kogupaksus oli algselt 55&nbsp;μm ja pikkus poolitud rullis oli üldjuhul 1000&nbsp;m. SelliseidSellist lintemagnetlinti kasutati põhiliselt professionaalses stuudiotehnikas lindikiirustel 76,2 ja 38,1 cm/s, mille puhul need andsid vastavalt 22 ja 44 minutitminuti pikapikkuse salvestusaja.[[Image:magtape1.jpg|thumb|7-tollise läbimõõduga rull ¼-tolli laia tavakasutajale helisalvestuseks mõeldud magnetlindiga, kasutusel ajavahemikus 1950–70.|488x488px]]Laiatarbekasutuse jaoks keriti magnetlint poolidele mille läbimõõdud olid 22,5, 17, 14, 12,5, 10 ja 7,5 cm (tollimõõtu kasutatavates maades olid mõõtmed mõnevõrra erinevad), mis mahutasid vastavalt 500, 360, 250, 180, 100 ja 50 m linti paksusega 55 μm (tollimõõtu kasutatavates maades olid mõõtmed ja lindipikkused toodutest mõnevõrra erinevad).

Polüesterpõhimiku puhul hakati tegema ka sellest õhemat 37&nbsp;μm paksust linti, mida nimetatakse kauamängivaks (long play) ja 27&nbsp;μm paksust linti, mis annab kahekordse salvestuse kestvuse (double play). Sellise paksusega linti kasutati ka mõnedes esimestes kompaktkassettides (CC-45), kuid üldiselt kasutati kassettides veelgi õhemaid linte (18, 12 ja 9&nbsp;μm), mis andsid pikema salvestuse aja (vastavalt kassettides CC-60, CC-90 ja CC-120). Kõige õhem lint kogupaksusega 6&nbsp;μm on kasutusel mikrokassettides[[mikrokassett]]<nowiki/>ides ja nanokassettides[[nanokassett]]<nowiki/>ides.

Algselt laia kangana valmistatudvalmistatavast materjalistlindimaterjalist lõigatakse lahti lindid, mille laius on tavaliselt lahtistel poolidel kasutatavatel lintidel 6,25&nbsp;mm (või 1/4&nbsp;tolli), kassettides kasutatavatel lintidel aga 3,6&nbsp;mm. Aga kasutusel on ka laiemad lindid (12,7&nbsp;mm, 25,4&nbsp;mm, 51&nbsp;mm ja veelgi laiemad). Lõplik viimistlus tehakse õigesse laiusesse välja lõigatud lindile.

Magnetlindi töökihi paksus on tavaliselt umbes 1/5 lindi kogupaksusest. Töökihi magnetilisi omadusi iseloomustatakse üldiselt jääkmagneetumuse[[jääkmagneetumus]]<nowiki/>e suurusega. Selles osas erinevad orienteeritud raudoksiidiosakestest töökihiga ja suure koeritsitiivjõuga (laia magnetilise hüstereesi silmusega) materjalidest (nagu seda on CrO₂ ja puhas raud) töökihiga lindid umbes kaks korda.

Peale töökihi materjali magnetiliste omaduste on oluline ka magnetiliste osakeste suurus, kuju ja orientatsioon lindi töökihis. ParemateParimaid lintidetulemusi annavad töökihid, milles osakesed on nõelja kujuga ja orienteeritud lindil pikisuunas. Osakeste nõutavate mõõtmete osas on orientiiriks salvestuspea tööosa geomeetria (tööpilu laius) ja eelmagneetimisvoolu sagedus. Seega on tegemist mikromeeterdiapasooniga.

Lisaks iseloomustatakse analooghelisalvestuseks kasutatavaid linte töökihi jääkmagneetumuse põhiajakonstandiga, mis antakse teatud lindikiiruselindikiiruste jaoks, mille juures kasutamiseks lint on ette nähtud. Selle ajakonstandiga määratud karakteristlikust sagedusest (ehk murdesagedusest) kõrgemate sageduste poole hakkab lindi jääkmagneetumus vähenema. Standard näeb ette, et see toimuks pöördvõrdeliselt sagedusega vastavalt esimest järku lüli seaduspärasusele. Selle seaduspärasuse järgimine tagatakse salvestusvõimendis vajaliku sageduskorrektsiooni kasutamisega (salvestusvoolu suurendamisega kõrgete sageduste osas). Reeglina saavutatakse rahuldav lähendus vaid seadme töösagedusala piirides. Seetõttu ei ole vanemate kitsama töösagedusalaga magnetofonidega tehtud salvestuste taasesitamisel uuemate laia töösagedusalaga magnetofonidega võimalik