Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Parveto (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
{{vikinda}}{{Keeletoimeta|lisaja=Andres|aasta=2017|kuu=september}}
[[Image:magtape1.jpg|thumb|7-tollise läbimõõduga rull ¼-tolli laia tavakasutajale helisalvestuseks mõeldud magnetlindiga, kasutusel ajavahemikus 1950–70.]]
'''Magnetlint''' on magnetiliseks salvestuseks mõeldud andmekandja, mis koosneb üliõhukesest (mõnemikromeetrilisest või isegi õhemast) suure hüstereesiga magnetmaterjalist töökihist, mis on kantud pikale, kitsale ja õhukesele [[plastik|plast]]ribale ehk lindile.
 
13. rida ⟶ 12. rida:
 
== Põhiomadused ==
Standardse di- või triatsetaatpõhimikuga lindi kogupaksus oli algselt 55 μm ja pikkus poolitud rullis oli üldjuhul 1000 m. Selliseid linte kasutati põhiliselt professionaalses stuudiotehnikas lindikiirustel 76,2 ja 38,1 cm/s, mille puhul need andsid vastavalt 22 ja 44 minutit pika salvestusaja.[[Image:magtape1.jpg|thumb|7-tollise läbimõõduga rull ¼-tolli laia tavakasutajale helisalvestuseks mõeldud magnetlindiga, kasutusel ajavahemikus 1950–70.|488x488px]]Laiatarbekasutuse jaoks keriti magnetlint poolidele mille läbimõõdud olid 22,5, 17, 14, 12,5, 10 ja 7,5 cm (tollimõõtu kasutatavates maades olid mõõtmed mõnevõrra erinevad), mis mahutasid vastavalt 500, 360, 250, 180, 100 ja 50 m linti paksusega 55 μm.
Laiatarbekasutuse jaoks keriti magnetlint poolidele mille läbimõõdud olid 22,5, 17, 14, 12,5, 10 ja 7,5 cm (tollimõõtu kasutatavates maades olid mõõtmed mõnevõrra erinevad), mis mahutasid vastavalt 500, 360, 250, 180, 100 ja 50 m linti paksusega 55 μm.
 
Lindikiirusel 19,05 cm/s on ühele rajale mahtuva salvestuse kestus nendel vastavalt 44, 30, 22, 15, 9 ja 4,5 minutit.
69. rida ⟶ 66. rida:
 
== Kasutamine helisalvestuses ==
[[Pilt:Magnetic-tape-acetate-vs-polyester-backing.jpg|thumb|[[Magnetlindid atsetaat- ja polüesterpõhimikul]]]]
[[Pilt:Audio_Cassette_Front.jpg|thumb|[[Helikassett]] (''Compact Cassette'')]]
Magnetlindil, mis oli mõeldud heli salvestamiseks, kasutas selle leiutaja [[Fritz Pfleumer]] 1928. aastal [[raud(III)oksiid]]i (Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub>) pulbrist töökihti, mis kanti paberilindile. Magnetlinti edasi arendades võtsid helisalvestusseadmeid,tootnud Saksa elektroonikafirma [[AEG]] ja koostöös filmilinti tootnud firmaga [[BASF]] kasutusele tugevama diatsetaataluse, ja hiljem ohutuma triatsetaataluse.
 
81. rida ⟶ 76. rida:
Poliitiliste pingete suurenemise ja [[Teine_maailmasõda|II maailmasõja]] algamise tõttu hoiti tehnilisi saavutusi enamjaolt saladuskatte all. Kuigi liitlasväed olid vastaste raadiosidet pealt kuulates teada saanud, et nad on kasutusele võtnud uut tüüpi salvestustehnoloogia, selgus uue tehnoloogia olemus liitlastele alles sõja lõpu poole, kui neil õnnestus vastupealetungil Saksa salvestuseadmeid enda valdusesse saada.Pärast sõja lõppu võtsid ameeriklastel uue salvestustehnoloogia kasutusele andes sellele ka kaubanduslikult mõtteka formaadi. Sellest ajast alates on välja arendatud suur valik salvestusseadmeid ja erinevaid salvestuse formaate.
 
Kõige olulisemateks nendest jäid pooleks sajandiks esialgne lahtistel poolidel [[helilint]] (ingl: ''reel-to-reel tape'') ja sellest vaid mehhaanilise teostuse mõttes erinev [[helikassett]] (''Compact Casette tape'' ehk ''CC-tape'').[[Pilt:Magnetic-tape-acetate-vs-polyester-backing.jpg|thumb|[[Magnetlindid atsetaat- ja polüesterpõhimikul]]|keskel|999x999px]]
[[Pilt:Audio_Cassette_Front.jpg|thumb|[[Helikassett]] (''Compact Cassette'')]]Alates turuletulekust 1964. aastal saavutasid kassettid helisalvestuses ülekaaluka positsiooni teiste salvestusviiside k.a. heliplaatide ees 1980-ndate aastate lõpuks.
 
Alates turuletulekust 1964. aastal saavutasid kassettid helisalvestuses ülekaaluka positsiooni teiste salvestusviiside k.a. heliplaatide ees 1980-ndate aastate lõpuks.
 
Üleminekul digitaalsele helisalvestusele aastatuhande vahetuse eel kaotasid nad oma positsiooni erit seoses kompresseeritud digitaalse heli failide tulekuga (mp3 jt.).