Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
Magnetlindi töökihi omadusi iseloomustatakse üldiselt jääkmagneetumuse suurusega. Selles osas erinevad raudoksiidiosakestest töökihiga ja suure koeritsitiivjõuga (laia magnetilise hüstereesi silmusega) materjalidest (nagu seda on CrO<sub>2</sub> ja puhas raud) töökihiga lindid umbes kaks korda.
Lisaks magnetilistel omadustele on oluline ka magnetiliste osakeste suurus, kuju ja orientatsioon lindi töökihis. Paremate lintide osakesed on nõelja kujuga ja orienteeritud lindil pikisuunas. Osakeste nõutavate mõõtmete osas on orientiiriks salvestuspea tööpilu laius. Seega on tegemist mikromeeterdiapasooniga.▼
▲
Lisaks iseloomustatakse analooghelisalvestuseks kasutatavaid linte töökihi põhiajakonstandiga, mis antakse teatud lindikiiruse jaoks, mille juures kasutamiseks lint on ette nähtud. Selle ajakonstandiga määratud karakteristlikust sagedusest (ehk murdesagedusest) kõrgemate sageduste poole hakkab lindi jääkmagneetumus vähenema. Standard näeb ette, et see toimuks pöördvõrdeliselt sagedusega vastavalt esimest järku lüli seaduspärasusele.
Praktiliseks kasutamiseks sobiva magnetlindi loomiseni jõuti kõigepealt Saksamaal, põhinedes kogemusele, mis oli saadud metall-lindile salvestamise alal, mis omakorda oli [[traatsalvestus]]e ([[Inglise keel|inglise keeles]] ''wire recording'') edasiarenduse tulemus. ▼
Reeglina on karakteristlik sagedus iga linditüübi jaoks normeeritud. Madalamatel lindikiirustel on see sagedus reeglina kuskil 1...2 kHz ringis, Näiteks kassettmagnetofonides on see kiirusel 4.76 cm/s tavalise lindi korral 1,3 kHz, CrO<sub>2</sub> lindi korral aga 2,3 kHz..
Seadmeid, mis salvestavad ning taasesitavad heli ja videot kasutades magnetlinti, nimetatakse [[magnetofon]]ideks ja [[Videomakk|videomagnetofon]]ideks. Arvutitehnilist seadet, mis kasutab magnetlinti digitaalsete andmete salvestamiseks, nimetatakse [[magnetlintsalvesti]]ks või lintmäluseadmeks, tehnilise ühikuna ka lindiajamiks.▼
Suurtel lindikiirustel on karakteristlik sagedus kiiruse ligilähedaselt proportsionaalselt kõrgem. Kuid professionaalses stuudiotehnikas on kiiruste 38,1 ja 76,2 cm/s osas kokku lepitud sama karakteristliku sageduse 5 kHz kasutamises (täpsemalt 35 μs).
Magnetlindi kasutuselevõtt 1930-ndatel aastatel tõi suuri muudatusi raadioringhäälingusse, paar aastakümmet hiljem hiljem ka televisiooni ja andmesalvestusse. Kui kuni selle ajani olid peaaegu kõik raadiosaated otse-eetris, siis nüüd oli võimalik saate lõike eelsalvestada ja neid saate jaoks sobivalt üheks lindiks kokku monteerida. Erinevalt grammofonist on magnetlindile võimalik salvestada mitmes etapis ja vajaduse või soovi korral ka eelnev salvestus uuesti üle salvestada. ▼
Langus lindi jääkmagneetumuse sageduskarakteristikus põhjustab signaal-müra suhte halvenemist ehk siis sahina taseme kasvu, mis on teatavasti suurimaks probleemiks madalatel lindikiirustel. Kui inimkõrva suurima tundlikkuse sagedusel 4 kHz pole stuudiokiirustel langus veel õieti alanudki, siis kassettmagnetofonis on see juba 3 korda (ehk 12 dB), arvestamata muid taasesitusel mõjuvaid tegureid (raja laius jt.).
Magnetlindi kasutuselevõtmine tõi kaasa läbimurde ka arvutite arengus, kuna võimaldas andmeid salvestada ja pikaks ajaks hoiustada seninägematus mahus, ning nendele andmetele hiljem uuesti kergesti juurde pääseda. Siinkohal tasub ära märkida ka magnetlintsalvesti sarnasust ...... masinaga.▼
▲Praktiliseks kasutamiseks sobiva magnetlindi loomiseni jõuti kõigepealt Saksamaal, põhinedes kogemusele, mis oli saadud metall-lindile salvestamise alal, mis omakorda oli olnud [[traatsalvestus]]e ([[Inglise keel|inglise keeles]] ''wire recording'') edasiarenduse tulemus.
▲Seadmeid, mis salvestavad ning taasesitavad heli ja videot kasutades magnetlinti, nimetatakse [[magnetofon]]ideks ja [[Videomakk|videomagnetofon]]ideks. Arvutitehnilist seadet, mis kasutab magnetlinti digitaalsete andmete salvestamiseks, nimetatakse [[magnetlintsalvesti]]ks või
▲Magnetlindi kasutuselevõtt 1930-ndatel aastatel tõi kaasa suuri muudatusi
▲Magnetlindi kasutuselevõtmine tõi kaasa
Nüüdsel ajal on olemas mitmeid teisi andmesalvestuse tehnoloogiaid, sealhulgas oma olemuse poolest samuti magnetilisi, mis on paljudel juhtudel magnetlindi välja tõrjunud. Sellest hoolimata tööd magnetlindi täiustamise alal jätkuvad ja magnetlint on endiselt laialt kasutusel suuremahuliste andmete pikaajaliseks arhiveerimiseks.
27. rida ⟶ 34. rida:
Vahelduvvooluga eelmagneetimise (AC biasing) korral muutub kogu salvestuse ajal lindi töökihis toimuv protsess oluliselt. Nimelt antakse siis helipea mähisesse tugev ultrahelisageduslik eelmagneetimisvool, mis magneedib vahelduvalt pea südamikku, tekitades sellega tööpilu või muu kujuga tööosa ees peaga puutes oleva lindi väga õhukeses (mikromeetrilise paksusega) töökihis reeglina piki linti suunatud vahelduva magneetumise. Töökihi magnetmaterjali tugeva hüstereesi ja materjali osakeste suunatuse tõttu on see pikisuunaline magneetuvus tugev, kuid keskmiselt nullise väärtusega, sest ainult eelmagneetimisvoolu olemasolu korral salvestuspeas teineteisele järgnevad kuid vastasuunaliselt magneeditud lõigud kompenseerivad üksteise väljasid.
Kuid samasse salvestuspeasse antakse samaaegselt eelmagneetimisvooluga ka salvestatava analoogsignaali vool, mis on eelmagneetimisvoolust siiski oluliselt (kordades) väiksem. Nende kahe voolu summaarse toime tulemusena osutuvad eelmagneetimisvoolu poolt lindi magnetkihis vastassuunas magneeditud ülilühikesed lõigud helisignaali poolt moduleerituks. See modulatsioon avaldub peamiselt nende lõikude pikkuses - mõlema voolu samasuunalise (liituva) toime korral selles suunas magneeditud lõigud pikenevad, vastassuunalised lõigud aga lühenevad. Selle tulemusena tekib kõrvalekalle keskmiselt nullise väärtusega pikimagneetumuses (mis tekiks ainult eelmagneetimisvoolu olemasolu korral), sest teineteisele järgnevad vastasuunaliselt magneeditud lõigud ei kompenseeri üksteise väljasid enam täpselt).
Selline lindi magneetumise selgitus (lihtsustatud mudel) kehtib hästi juhul kui salvestuspea tööpilu laius on suurem kui magnetlindi töökihi paksus, nagu see kunagi oli professionaalses stuudiotehnikas kasutatavate suurte lindikiirustega magnetofonide korral, kuid on seda ka praegu kasutatavate väga õhukeste lintide korral. Enamusel juhtudel tuleks lindi magneetumise protsessi adekvaatseks kirjeldamiseks kasutada aga oluliselt keerukamat mudelit. See seletab ka ekperimentaalsete uuringute suurt tähtsust magnetilise salvestuse alastes uuringutes.
45. rida ⟶ 52. rida:
[[Pilt:Magnetic-tape-acetate-vs-polyester-backing.jpg|thumb|[[Magnetlindid atsetaat- ja polüesterpõhimikul]]]]
Magnetlindi,
1933. aastal arendas AEG heaks töötav [[Eduard Schuller]] välja ümmarguse magnetahelaga õhukese tööpiluga lugemis- ja kirjutuspea. Seni olid kasutusel nõelpead, mis kippusid linti lõhkuma.
Sellel perioodil tehti tähtis avastus - vahelduvvoolu eelmagneetimine (inglise keeles ''AC bias''). See parandas salvestatud helisignaali tõepärasust, suurendades andmekandja efektiivset lineaarsust (inglise keeles ''effective linearity'') praktiliselt suurusjärgu võrra ja vähendas müra (lindisahina) taset samuti umbes suurusjärgu võrra. Kaasnenud kõrgemate helisageduste nõrgenemine oli kompenseeritav sagedusliku korrektsiooni kasutamise ja lindikiiruse mõningase suurendamise teel. Kokkuvõttes oli tulemuseks helisalvestus, mis vastas oma aja kõrgkvaliteedi (Hi-Fi) nõuetele.▼
▲Sellel perioodil tehti analooghelisalvestuse jaoks väga tähtis avastus - võeti kasutusele vahelduvvoolu eelmagneetimine (inglise keeles ''AC bias''). See parandas salvestatud helisignaali tõepärasust, suurendades andmekandja efektiivset lineaarsust (inglise keeles ''effective linearity'') praktiliselt suurusjärgu võrra ja vähendas müra (lindisahina) taset samuti umbes suurusjärgu võrra. Kaasnenud kõrgemate helisageduste nõrgenemine oli kompenseeritav sagedusliku korrektsiooni kasutamise ja lindikiiruse mõningase suurendamise teel. Kokkuvõttes oli tulemuseks helisalvestus, mis vastas oma aja helindamise kõrgkvaliteedi (Hi-Fi) nõuetele.
Poliitiliste pingete suurenemise ja [[Teine_maailmasõda|II maailmasõja]] alguse tõttu hoiti neid saavutusi enamjaolt saladuskatte all. Kuigi liitlasväed olid vastaste raadiosidet pealt kuulates teada saanud, et nad on kasutusele võtnud uut tüüpi salvestustehnoloogia, selgus uue tehnoloogia olemus liitlastele alles sõja lõpu poole, kui neil õnnestus vastupealetungil Saksa salvestuseadmeid enda valdusesse saada. ▼
▲Poliitiliste pingete suurenemise ja [[Teine_maailmasõda|II maailmasõja]]
Pärast sõja lõppu võtsid ameeriklastel uue salvestustehnoloogia kasutusele andes sellele ka kaubanduslikult mõtteka formaadi. Sellest ajast alates on välja arendatud suur valik salvestusseadmeid ja erinevaid salvestuse formaate, kõige olulisemateks nendest algne lahtistel poolidel [[helilint]] (ingl: ''reel-to-reel tape'') ja vaid mehhaanilise teostuse mõttes erinev [[helikassett]] (''Compact Casette tape'' ehk ''CC-tape'').▼
▲Pärast sõja lõppu võtsid ameeriklastel uue salvestustehnoloogia kasutusele andes sellele ka kaubanduslikult mõtteka formaadi. Sellest ajast alates on välja arendatud suur valik salvestusseadmeid ja erinevaid salvestuse formaate, kõige olulisemateks nendest
== Videosalvestus ==
[[Image:Assorted video tapes.JPG|thumb|300px|Valik videolinte]]
Magnetlindi kasutamine heli salvestamiseks ja töötluseks võeti kiiresti omaks kui varasemate meetodite loomulik edasiarendus. Paljud nägid magnetlindi kasutamise potentsiaali sarnasteks arendustöödeks videosignaali salvestamise vallas.
Televisioonis edastatava videosignaali suurim erinevus helisignaalist seisneb selles, et videosignaal kasutab mitu kümnendjärku laiemat [[ribalaius]]t (spektraalsageduste ala) kui helisignaal. Olemasolevaid helisalvestuseks kasutatavaid seadmeid ei olnud praktiliselt võimalik kohandada videosignaali kvaliteetseks salvestamiseks. Paljud asusid selle probleemi kallal töötama. Jack Mullin ja [[BBC]] spetsialistid tulid välja algeliste süsteemidega, milles pandi lint suurel kiirusel üle paigalseisva magnetpea liikuma. Kumbki süsteem ei leidnud laia kasutuselevõttu väga suure lindikiiruse (10 m/s suurusjärgus) vajalikkuse tõttu.
Läbimurde videosignaali magnetilise salvestuse osas tõi elektroonikafirmas Ampex töötanud [[Charles Ginsburg]]i juhitud meeskond, kes võttis kasutusele suure kiirusega pildiga sünkroniseertult pöörleva kirjutuspea jättes lindi liikuma normaalsel kiirusel. Sellega saavutati väga kõrge pealt-lindile kiirus, millega oli võimalik salvestada ja taasesitada mustvalget videosignaali vajalikus sagedusribas. Selle süsteemi nimi oli Quadruplex ja selles kasutati lahtisel rullil olevat 51 mm laiust linti, millele kirjutati ristskaneeringuga (inglise keeles ''transverse scan''). Analoogmagnetsalvestusele kiirte mehhaaniliste liikumiste kasutamise juures iseloomuliku signaali amplituudi ebastabiilsuse tõttu (lindi ja magnetpea kontakti probleem) hakati selle juures sarnaselt televisiooniülekandega kasutama kõrgsageduslikku kandevsiganaali, mille sagedust moduleeriti videosignaaliga. Pilti heledussignaali stabiilsus paranes selle tulemusena rohkem kui kümnendsuurusjärgu võrra, mis oli juba täiesti vastuvõetav.▼
▲Läbimurde videosignaali magnetilise salvestuse osas tõi elektroonikafirmas Ampex töötanud [[Charles Ginsburg]]i juhitud meeskond, kes võttis kasutusele laia lindi ja suure kiirusega pildiga sünkroniseertult pöörleva kirjutuspea, jättes selle juures lindi liikuma vastuvõetaval (normaalsel) kiirusel.
Hilisemad teiste firmade, eriti [[Sony]] tehtud täiendused viisid kruvija skaneeringuni (ingl: ''helical scan'') ja lindirullide sulgemiseni lihtsalt kasutatavatesse [[videokassett]]idesse. Pea kõik modernsed videolindil põhinevad süsteemid kasutavad neid tehnoloogiaid. [[Kassett-videomagnetofon]]id (VCR) on endiselt levinud, kuigi sarnaseid funktsioone täitvate [[Optiline ketas|optiliste ketaste]] ja [[Digitaalne videosalvesti|digitaalsete videosalvestite]] (DVR) järjest laialdasema kasutuselevõtuga on nende roll oluliselt vähenenud.▼
▲Hilisemad teiste firmade, eriti [[Sony]] poolt tehtud täiendused viisid kruvija skaneeringuni (ingl: ''helical scan'') ja lindirullide sulgemiseni lihtsalt kasutatavatesse [[videokassett]]idesse. Pea kõik modernsed videolindil põhinevad süsteemid kasutavad neid tehnoloogiaid. [[Kassett-videomagnetofon]]id (VCR) on endiselt levinud, kuigi sarnaseid funktsioone täitvate [[Optiline ketas|optiliste ketaste]] ja eriti [[Digitaalne videosalvesti|digitaalsete videosalvestite]] (DVR) järjest laialdasema kasutuselevõtuga on nende roll oluliselt vähenenud.
== Andmesalvestus ==
68. rida ⟶ 79. rida:
Kõikides [[magnetlintsalvesti]]tes kasutatakse mootoreid, et kerida lint ühelt rullilt teisele, samal ajal kui lugemis-kirjutuspea loeb, kirjutab või kustutab temast mööduva lindi sisu.
Esimene arvuti, mis kasutas andmete salvestamiseks magnetlinti, oli Eckert-Mauchly [[UNIVAC I]] 1951. aastal. Andmekandjaks oli õhuke poole tolli (12,7 mm) laiune
[[Image:Tapesticker.jpg|thumb|left|Väike avatud rull 9 rajalise lindiga]]
Varajased [[IBM]] seitsme rajaga magnetlintsalvestid<ref>[http://en.wikipedia.org/wiki/IBM_7_track IBM 7 track (en.wiki)]</ref> olid mehaaniliselt keerukad põrandal seisvad ajamid, mis kasutasid vaakumsambaid (inglise keeles ''vacuum columns''), et füüsiliselt puhverdada magnetlindi U-kujulisi tsükleid. Võis näha, kuidas kaks lindirulli läbi nende sammaste linti kerisid, hooti kiiresti ja asünkroonitult pööreldes. Videolõike sellest kasutati laialdaselt filmides ja televisioonis, kus need pidid kujutama
[[Image:Quarter-Inch Cartridges.jpg|thumb|right|¼-tollise lindi kassetid, mis olid laialdaselt kasutuses aastatel 1980–1990.]]
Enamik kaasaegseid magnetlindisüsteeme kasutab omaaegsetest 10,5-tollistest lahtistest rullidest palju väiksemad lindirulle, mis on paigutatud kassettidesse, et kaitsta magnetlinti ja hõlbustada nende kasutamist.
Paljud 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse personaal- ja koduarvutid kasutasid tavalisi helikassette, mille lindile salvestati informatsiooni [[Kansas City standard]]i kodeeringuga (siinuselise kandevsignaali sageduse 1,2kHz/2,4kHz manipulatsiooniga kiirusega 1200 bitti sekundis ehk umbes 200kB kogumahuga 30-minutilise kasseti puhul). Tänapäeval kasutatavate kassetiformaatide hulka kuuluvad [[Linear Tape-Open|LTO]], [[Digital Linear Tape|DLT]] ja [[Digital Data Storage|DAT/DDC]]. Nende puhul võivad salvestatavad infomahud ulatuda terabaitidesse. Magnetlint on endiselt üks võimalikest magnetkettaga mäluseadmete alternatiividest oma odavama hinna tõttu andmeühiku kohta. Olgugi, et salvestuse andmetihedus pindalaühiku kohta on lindi puhul oluliselt väiksem kui kõvaketaste puhul, on kasutatav pind palju suurem. Suurima
2002. aastal sai hargmaine kontsern Imation USA Riiklikult Standardite ja Tehnoloogiate Instituudilt<ref>[http://en.wikipedia.org/wiki/National_Institute_of_Standards_and_Technology NIST (en.wiki)]</ref> 11,9 miljoni USD suuruse abiraha magnetlindi andmemahutavuse suurendamise teemaliseks uurimistööks<ref>{{cite web|title=The Future of Tape: Containing the Information Explosion|url=http://www.imation.com/euc/pdfs/EUC_07_Qualls.pdf|accessdate=16. oktoober 2010}}</ref>.
| |||