Akadeemiline organisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=märts|aasta=2013}}
 
'''Akadeemiliseks organisatsiooniks''' nimetatakse kindlate põhimõtete ja isesuguse reeglistikuga [[ühing]]uid, [[selts]]e, [[natsioon]]e ja [[korporatsioon]]e, mis koondavad [[üliõpilane|üliõpilasi]] ja [[ülikool]]i lõpetanud [[vilistlane |vilistlasi]].
[[üliõpilane|üliõpilasi]] ja [[ülikool]]i lõpetanud [[vilistlane |vilistlasi]].
 
== Üliõpilasorganisatsioonide tekkelugutekke lugu ==
[[Keskaeg |Keskajal]] tekkisid kultuurimetropolides ülikoolide juurde õppivate noorte rühmitused. Need said alguse [[Pariisi ülikool]]ist, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondus nelja [[natsioon]]i. Natsioonidel olid oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valisid ülikooli rektori. Natsioonid jagunesid omakorda rühmitusteks (''societas convivales''). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärk oli sõpruse viljelemine ja teiste liikmete majanduslik abistamine. Peatselt muutusid natsioonid organisatsioonideks. Selline samm oli kahtlemata tingitud sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatud. Seda võib järeldada Pariisi akadeemilise ringkonna seadustest, mis keelasid ja karistasid tegevusi nagu teaduslike ja muude lahkarvamuste lahendamine lööminguga, salamõrv, sissemurdmine, kodanike naiste häbistamine ja röövimine jne.
 
17. rida ⟶ 16. rida:
Maakondlikud kogud levisid saksa ülikoolide juures Landsmannschaftide nime all. Üliõpilaskond tolleaegsetes saksa ülikoolides oli aga rahvusvaheline nagu Pariisiski, ega soodustanud selletõttu kindlailmeliste organisatsioonide kujunemist. Kooshoidvad asjaolud näisid peamiselt olevat vastastikune majanduslik abi ja vajadus kollektiivselt vastu astuda üsna vaenulikult häälestatud linnakodanikele, samuti ülikooli seadustega konflikti sattunud kaasvõitlejate ja kaasmaalaste kollegiaalne toetamine.
 
Murrang toimus organisatsiooni struktuuris, kui saksa noored aadlikud soovisid kõrgemat haridust saada (veel uusaja esimestel sajanditel oli saksa [[aadel]] tüüpiline sõduraadel, haritlaskond põlvnes aga peamiselt kodanlusest). Koos aadlinooruse ülikooli astumisega, muutusid maakondlikud organisatsioonid intiimsemaks. Liituti väga salajaste ordudega, kus korraldati müstilisi rituaale ja püüti teistest eralduda vormirõivastusega. Nii esinesid kura- ja liivimaalased [[1763]]. aastal [[Jena]]s kõik valgete vöödega ja 1780. aastail proovis grupp liivlasi [[Leipzig]]is üles astuda vormirõivais (punased kuued rohelise krae ja terasnööpidega). Mõned sellised ordud (nt [[Unitistide Orduordu]] ja [[Amicistide Orduordu]]) said üliõpilaselus aja jooksul eeskuju andvateks organisatsioonideks. Hiljem ordud degenereerusid oma narrusteni arenevas salapäratsemises ning kaotasid 18. sajandi lõpuks oma senise seisundi, andes teed organisatsioonitüübile, millest hiljem arenesid välja korporatsioonid.
 
== Üliõpilasorganisatsioonide jõudmine TartussseTartusse ==
 
Rootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli Tartusse, Rootsi kuninga [[Gustav II Adolf]]i asutatud [[Academia Gustaviana]]sse. Nii nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerimatus on pahe. Kuna üliõpilastel oli sageli kokkupõrkeid linnakodanike ja sõduritega, pidi ülikooli juhtkond tihti olema õigustmõistev organ. Ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides tehti kollektiivselt ulakusi ning lõpuks tunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks, seda samal ajal Uppsala organisatsioonidega, s.o aastal [[1663]].
31. rida ⟶ 30. rida:
Tõuge uuesti organiseeruda tuli [[Napoleoni sõjad |Napoleoni sõdade]] ajal. Kroonu vajas sõjaväe jaoks meedikuid, need toodi välismaalt ja saadeti Tartus täienduskursustele. Nende nn kroonumeedikute või kroonustudentide käitumine oli aga väga ebamoraalne ja selle tõttu hakkasid moodustuma uued rühmitused, kes soovisid neist eristuda.
 
1803. aastal lppdiloodi 95 kaasvõitlejast salajane rühmitus Allgemeine Burschenschaft. Rühmituste loojateks peetakse Baltimaadest pärit noori aadlikke, kes saadeti Saksamaa ülikoolidest tagasi koju, sest kardeti nende innustumist [[Prantsuse revolutsioon]]i ideedest. Koju naasvad üliõpilased tõid endaga Tartu ülikooli kaasa korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid (Landsmannschaft), mille kombed ja tavad olid üle võetud ordudelt.
 
[[1808]]. aastal saabus tagasinaasis veel üliõpilasi – need olid surmaga lõppenud duelli tagajärjel [[Göttingeni ülikool]]ist välja heidetud kuroonlased. Nende ja eelpoolmainitud kroonustudentide mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks – korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonnaga organiseerumise viisis kokkuleppele. See põhjustas sageli eri rühmituste vahel duelle ja lööminguid. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks pidid kõik organisatsioonid oma tegevuse lõpetama ja allkirjaga kinnitama, et tulevikus ühinguid ei asutata.
 
[[1834]]. aastal jõustus uus üliõpilasmäärustik. Segane olukord organisatsioonidega vallandas sellise anarhia üliõpilaskonnas (kaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti tegutsema hakata. Esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonidena. Näiteks tegutses korporatsioon [[Fraternitas Rigensis]] kirjandusliku-seltskondliku ühinguna. Samal ajal liitusid korporatsioonid ka omavahel, moodustades korporatsioonide liidu [[Chargierten Convent]]i (Ch!C!). See liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus kuni Eesti Vabariigi alguseni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus [[1855]]. aastal.