Prantsuse Võõrleegion: erinevus redaktsioonide vahel

'''Prantsuse Võõrleegion''' on [[1831]]. aastal asutatud [[Prantsusmaa sõjavägi|Prantsuse armee]] maavägedesse kuuluv üksus, kuhu võetakse Prantsusmaa teenistusse vabatahtlikke sõltumata nende [[kodakondsus]]est. Ehkki leegionäride tööd tasustatakse, ei saa seda vaadelda palgasõdurite kogumina, pigem on tegemist [[professionaalse üksusega]]. Koosneb üheksast rügemendist ja ühest eraldi allüksusest, mis kuuluvad erinevatesse Prantsuse maavägede üksuste koosseisudesse (Leegionleegion on seega pigem mõtteline kui operatiivtegelik üksus) peakorter asub [[Prantsusmaa]]l [[Aubagne]]'is. Moto "''Legio patria nostra"'' ([[ladina keel|ladina]] "Leegion on meie Isamaaisamaa"), mitteametlik "''Marche ou crève"'' ([[prantsuse keel|prantsuse]] "marsiMarsi või sure"). Ametlik marss ''on "Le Boudin"'' ('Verivorst'). Alates 1. juulist 2009 juhtis seda brigaadikindral [[Alain Bouquin]].

[[1835]]–[[1838]] osales Leegionleegion [[Hispaania kodusõda|Hispaania kodusõjas]], mille käigus leegionäride arv kahanes 500-le. [[1863]] osales leegion Prantsuse interventsioonis [[Mehhiko]]s. Kapten Danjou juhitud kompanii osales ja langes peaaegu viimse meheni [[Camaróni lahing]]us, millel on siiani tähtis osa leegioni kultuuris ja traditsioonides. [[1870]]–[[1871]] [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]] rakendati leegioni esmakordselt Prantsusmaa pinnal, kus nad püüdsid murda Pariisi piiramisrõngast. [[19. sajand]]il oli leegionil oluline osa Prantsuse koloniaalimpeeriumi laiendamisel ja kindlustamisel [[Põhja-Aafrika]]s, [[Madagaskar]]il ja [[Indohiina|Indohiinas]]. [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] võitles võõrleegion läänerindel, [[Dardanellid]]es ja [[Makedoonia]]s, kandes raskeid kaotusi. Leegionis teenivad teljeriikide kodanikud paigutati sõja ajaks Põhja-Aafrika garnisonidesse. [[1932]]. aastal koosnes võõrleegion 30 000 mehest kuues rügemendis, millest üks paiknes Alžeerias ja [[Süüria]]s, kolm Marokos, üks Indohiinas ning üks [[Tuneesia]]s ja [[Maroko]]s. [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] osales leegion eeskätt [[Lähis-Ida]] ja Põhja-Aafrika sõjategevuses. Osa leegionist oli lojaalne [[Vichy valitsus]]ele, osa toetas vabastusliikumist. [[1941]]. aastal [[Damas]]is sattusid kaks leeri ka lahingus omavahel vastamisi. Võõrleegioni üksused osalesid [[Esimene Indohiina sõda|esimeses Indohiina sõjas]], kus kandsid suuri kaotusi. [[1954]]–[[1962]] võitles leegion [[Alžeeria vabastusliikumine|Alžeeria vabastusliikumise]] vastu; [[1961]] tõstis üks rügement mässu [[Charles de Gaulle|de Gaulle'i]] valitsuse rahualgatuste vastu ja saadeti laiali. Leegion osales operatsioonides [[Suessi kriis]]i ajal ([[1956]]), erinevates [[Tšaad]]i-[[Liibüa]] konfliktides ([[1969]]–[[1987]]), [[Kongo]]s ([[1978]]), [[Lahesõda|Lahesõjas]] ([[1990]]) [[Rwanda]]s (1990–1994) ja [[Elevandiluurannik]]ul (alates [[2002]]).

Võõrleegionil on tugev organisatsioonikultuur ja range aukoodeks, iseloomulik traditsiooniline vorm valge mütsiga ja aeglane marsisamm. Surmapõlgajate maine kaasneb asjaoluga, et võõrleegioni rakendatakse tihti kõige ohtlikumatel operatsioonidel. On tavaks, et leegioni astudes võetakse endale uus väljamõeldud identiteet, sealhulgas nimi ja kodakondsus. See võimaldab leegioni astuda ka prantslastel, keda on leegionis umbes pool. Umbes 90% ohvitsere on prantslased, 10% on edutatud leegioni enda erinevat päritolu sõdurite seast. Rahvuslik koostis sõltub rahvusvahelisest olukorrast, kuna Leegionileegioni tullakse tihti "uut elu alustama" nendest riikidest, kus on käimas etnilised või sotsiaalsed konfliktid või valitseb vaesus. Vähene taustakontroll on võimaldanud Leegionileegioni astuda muuhulgas kuritegeliku minevikuga meestel. Kolmeaastane laitmatu teenistus Leegionisleegionis võimaldab muuhulgas taotleda Prantsuse kodakondsust. Vastuvõtutingimused on aga ranged, soovija peab olema väga hea tervisega, läbima mitmeid vaimse ja füüsilise võimekuse teste ning ristküsitlusi. Lisaks tuleb läbida väljaõpe, kus rakendatakse äärmuslikku füüsilist ja psüühilist survet, ning mis lõpeb 170-kilomeetrise täisvarustuses jalgsirännakuga mägedes.

Leegioni kasutati algselt selleks, et kaitsta ja suurendada Prantsuse koloniaalseid valdusikoloniaalvaldusi 19. sajandil. Kuid see armee on võidelnud ka kõigis Prantsusmaaga seotud lahingutes.

Leegion otsustati laiali saata 8. detsembril 1838, kui selle liikmete arv oli vähenenud 500 meheni. Järelejäänud naasid tagasi Prantsusmaale ja liitusid uue, äsja loodud leegioniga.

I maailmasõja jooksul võitles leegion paljudes kriitilistes lahingutes läänerindel. Leegion kandis drastilisi kaotusi 1918. aastal. Leegion osales ka Dardanellide ja Makedoonia rinnetel ja leegioni tunnustati vägaseal kõrgelt,saavutatu tänueest omaväga saavutatud tulemustelekõrgelt.