Vähktõvekorpus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
42. rida:
=="Vähktõvekorpuse" sündmustik==
=== I osa ===
Romaani sündmuste paigetoimumiskoht on Kesk-Aasia raviasutuse vähikorpuse vähihaigete meestepalat. Raviasutus ise on halvas seisus, üleüldine vaesus torkas silma; personali nappis, nii oli 60 haige kohta päeval kolm valveõde ja öösel kaks. Ravijärjekorrad olid pikad, uuemad olijad ootasid ravile pääsuravilepääsu trepikodades ja koridorides, aga haiglatoit oli kogu maal tasuta. Selle meditsiiniasutuse [[telefon]]ide kogumääraks oli kaks, üks neist peaarsti Nizamutdin Bahramovitši juures ja teine registratuuris.
 
Romaani juhatab sisse värske kolmeteistkümnenda vähikorpuse haige Pavel Nikolajevitš Russanov. Pavel Nikolajevitši ei rõõmustanud palatikoha saamine karvavõrdki, naisel tuli tedajääda jäämateda turgutadaturgutama, selleks tuli abikaasale seletada, et neil pole kuhugi mujale minna, siinsed arstid koduviisitekoduvisiite ei tee, teenuste eest raha ei võta ja aparaadidki onpole neil mitte kaasaskantavad. (Vk, lk 8).
 
Pavel Nikolajevitš oli tulnud rohke nõukogude materialismi oludest, ja nüüd oli sunnitud lisaks haigusega kaasnevate hirmudega (pressis ju pahaloomuline kasvaja [[kael]]a paremal poolel peale) pistma rinda veel ka 8kaheksa juhusliku jutustava palatikaaslasega. Erilist vastumeelsust valmistasid talle Jefrem ja bandiidilarhv, kellele ta pani hüüdnimeks Kugistaja, Kostoglotov. Ta sundis end otsustavatele tegudele ja nii helistas ta juba 2.teisel haiglasoleku päeval oma naisele ja teatas, et kõikide kanalite kaudu tuleb hakata [[Moskva]]sse suunamist taotlema. 4. märtsil 1955 sai Pavel Nikolajevitš oma kaheteistkümneda sünestroolisüsti ja pool kasvajast oli kadunud. (Vk, lk 237) Ikka veel ravil olev (nüüd juba 5. nädalat) Pavel Nikolajevitš piinles "koristuspiinades": ta oleks soovinud tõstatada põhimõttelise küsimuse selle kohta, kas juhtivaid töötajaid (ilmselt ennast silmas pidades) ja sotsiaalselt kahtlast kahjulikku elementi võib ikka niimoodi segi paigutada. (Vk, lk 289) Pavel Nikolajevitši ravi lõpetamine ja välja kirjutamine ühel reedesel hommikul muutis ta härdaks ja unistavaks, mida kõike ta oma korteris nüüd küll paremaks muudaks.
4. märtsil 1955 sai Pavel Nikolajevitš oma kaheteistkümneda sünestroolisüsti ja pool kasvajast oli kadunud. (Vk, lk 237)
Ikka veel ravil olev (nüüd juba 5. nädalat) Pavel Nikolajevitš piinles "koristuspiinades": ta oleks soovinud tõstatada põhimõttelise küsimuse selle kohta, kas juhtivaid töötajaid (ilmselt ennast silmas pidades) ja sotsiaalselt kahtlast kahjulikku elementi võib ikka niimoodi segi paigutada. (Vk, lk 289)
Pavel Nikolajevitši ravi lõpetamine ja välja kirjutamine ühel reedesel hommikul muutis ta härdaks ja unistavaks, mida kõike ta oma korteris nüüd küll paremaks muudaks.
Kostoglotov tuli [[uudismaa]]lt, ta elas [[Kasahstan]]is Uš-Terekis (Vk, lk 35), [[uudismaa]]lt. [[Röntgenkiiritus]]t talus ta algul hästi; vaheaegadel püüdis ta palatikaaslasega õppida (Vk, lk 22) ja raamatuid lugeda, nii laenas ta arstiks õppiva õe Zoja käest Abrikossovi ja Smukovi "Patoloogilise anatoomia" (Vk, lk 28).
 
Nooreks palatikaaslaseks oli kuueteistkümne aasta vanune Djoma, kes oli siin ravil jalas vohava vähi tõttu – see oli saanud juba viisteist seanssi, kolm tuhat röntgenit. [[Röntgenkiirgus]] oli vajalik kasvaja aktiivsuse mahasurumiseks enne [[luusarkoom]]i opereerimist, see meetod aitavat metastaase vältida. Djomat tuli Oleg pealepärast jalaeemaldusoperatsiooni vaatama. Djoma ootas juba väga ootas koju saamist, kuid nagu selgus, tuli tal siin veel poolteist kuud karkudega ringi komberdada ning röntgenravi saada. (Vk, lk 302) Vabanedes soovis ta esmase käiguna võtta ette võtta loomaaaia külastuse, aga seniks võttis ta Olegilt lubaduse, et too vabanedes loomaaeda külastaks. Olegile lisaks tuli Djomat pealepärast operatsiooni palatisse vaatama veel ka Asja.
 
Arstide hommikuvisiidid vähihaigete palatisse toimusid regulaarselt,. kuivõrdKuivõrd arstid patsientidega suhtlemiselesuhtlemisega päri olid, pole selge, kuna üsna mitmel korral indikeerisidilmutasid arstidele autori poolt suhu pandud sõnad teatavat vägivaldsust või ka soovi neid vaikima sundida, või tulenes see vastikustundest patsientidele [[valetamine|valetamisestvaletamise]], niipärast. Nii lausus radioloogiaosakonna juhataja Ljudmilla Afanasjevna Dontsova ühel hommikuvisiidil Pavel Nikolajevitšile järgmist: "Üldiselt ei ole me kohustatud patsientidele nende [[haigus]]t nimetama. Aga kui see teie seisundit kergendab, siis olge lahke: [[lümfogranulomatoos]]."<ref>Lümfogranulomatoosi tänapäevane nimetus [[Hodgkini lümfoom]].</ref> (Vk, lk 43) Liikudes Kostogolotovi haigevoodi juurde, asus viimane kroonilise vähihaigena mõneti pärima,. niiNii päris ta Dontsovalt esmalt infot selle kohta, millal teda küll välja kirjutama asutakse ja mis ravi temale teeb. Sõnalised vastulöögid ei jäänud tulemata. Dontsova: "Mida te üldse räägite? Kas olete normaalne [[inimene]] või mitte?",. kuidKuid Kostoglotov jätkas: "... ma ei tahaks [[lootus]]e eest kunagi hijemhiljem paremini elada praegu liiga kallist hinda maksta. Soovin organismi kaitsejõududele toetuda... ." (Vk, lk 47;<ref>Märkus: ilmselt mõeldud lümfoid- immuunsüsteemi- 64ndal64. leheküljel on juttu sellest, kuidas haiged kuulasid tundide kaupa [[onkoloogiadispanser]]i trepil ühe patsiendi loenguid sellest, kuidas [[immuunüsteem]]i keskne elund, kahesagaraline [[harkelund]] klimpi tõmbub ja kiiritatud kohtadele üha tihedamalt arme tekib. (Vk, lk 64)</ref>)
Mitmed arstid pidasid Kostoglotovit "tõrkuvaks patsiendiks" (Vk, lk 55), kes oli nõus ravimeetodite katsetamisega enda peal, peale seda kui oli protseduuride põhimõttest aru saanud ning neid ka uskuma jäänud.(Vk, lk 58) Kostoglotov suhtus arstidesse rahulikkusega, ta rääkis neile, et primaarkasvaja eemaldati tal juba laagris olles ja, et ta ei ole halb patsient (..."ta isegi ei uurinud mis süste arst talle määras ja kas arsti otsus ka tõepoolest moraalselt põhjendatud on..."), vaid soovib ravis kaasa rääkida ja arstidele vaid meelde tuletada, et tal on õigus oma elu üle otsustada, (Vk, lk 64) kuid ravivestlused dr Dontsovaga kiskusid valusalt mõlemaid. Oleg rääkis arstile, et sõitis dispanserisse selleks, et keegi tema kannatusi kergendaks, ta ütles Dontsovale: "mul on väga valus, aidake! Ja te aitasitegi! Aga praegu pole mul enam valus" jne. "Lubage mul minna. Ma tahan omal jõul terveks saada." Aga need olid mõtleva ja teotahtelise patsiendi kahtlused, kes sai oma haiguslikust seisundist pareminigi sotti kui teda ravivad arstid oleksid soovinud, nii ütles ta :"Aga lõpuni arstida te niikuinii ei suuda, sest vähktõve ravimisel pole lõppu." (Vk, lk 65)
 
82. rida ⟶ 79. rida:
Enne peaarsti külaskäiku kontrolliti patsientide kapid üle. Jelizaveta Anatoljevna leidis Kostoglotovi kapist pruunika vedelikuga täidetud väikese pudelikese. (Vk, lk 179) Kostoglotov hoiatas seltsimeest, et pudeli sisu ei tohi nahale valada, pesemata jättes võib surm saabuda, ega ka nuusutada. Juur pärineb Issõk-Kuli järve äärest ja pandud [[viin]]a sisse likku. Kostoglotov rääkis oma raviskeemi ka kohe ära. Seltsimees J.A. arvates oli tegu [[käoking]]aga. (Vk, lk 180)
 
Zoja ja Kostogolotov "maandusid" koos hapnikubalooni juurde suid suudluseks sulgema, kuid Zoja rääkis Kostogolotivile, mida need vastastikused süstid, millede teaduslik nimetus on [[hormoonravi]], naistele meessuguhoormoone ja meestele naissuguhormoone arstide arvates vähkidele tegema peaks. Arvati, et hormoonravi abistab metastaaside leviku tõkestamisel, kuid esmalt on vaja patsientide [[suguvõime]] maha suruda. Suurtes annustes aga võib naistele habe kasvada ja meestele rinnad. (Vk, lk 191) Libiido pidavat jääma kuid suguiha muutuvat väga nõrgaks ja kaduvat hiljem sootuks. (Vk, lk 192)
 
=== II osa ===