Kompatibilism: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kompatibilism''' on veendumus, et [[vaba tahe]] ja [[determinism]] on ühilduvad ideed, kus mõlemat on võimalik uskuda sealjuures minemata vastuollu loogikaga.<ref>{{Cite web|lastname=Coates|first=D."pCEXR" Justin|url=http://plato.stanford.edu/entries/compatibilism/|title=Compatibilism|website=Stanford Encyclopedia of Philosophy|date=February 25, 2015|access-date=May 10, 2016|last2=McKenna|first2=Michael}}</ref> Kompatibilistid usuvad, et vabadus võib mingis olukorras olla olemas või puududa põhjustel, millel pole mingit seost  [[Metafüüsika|metafüüsik<nowiki/>aga]].<ref name=":0">{{Cite web|last=Podgorski|first=Daniel|url=http://thegemsbok.com/art-reviews-and-articles/philosophy-articles-friday-phil-free-will-determinism-compatibilism/|title=Free Will Twice Defined: On the Linguistic Conflict of Compatibilism and Incompatibilism|publisher=|website=The Gemsbok|date=October 16, 2015|access-date=March 7, 2016}}</ref> Nad määratlevad vaba tahte kui vabaduse tegutseda vastavalt inimese motiividele kohtamata meelevaldseid takistusi teiste isikute või institutsioonide poolt.

Sarnaselt on ka poliitiline vabadus mitte-metafüüsiline mõiste.<ref>{{cite book|lastname=Locke|first=John|authorlink=John Locke|year=1690|title=[[The Second Treatise of Civil"ZO3Cf" Government]]}}</ref> Poliitilise vabaduse avaldused, nagu näiteks  [[Bill of Rights (1791)|Ameerika Ühendriikide õiguste deklaratsioon]], eeldavad moraalset vabadust ehk suutlikust otsustada käituda mingis olukorras teisi kui me käitusime.

20. sajandi kestel esitasid kompatibilistid uudseid argumente, mis erinesid klassikalistest argumentidest, mida olid kasutanud Hume, Hobbes ja John Stewart Mill. Olulisel kohal on Harry Frankfurt, kes populariseeris nüüdseks nimetatud Frankfurti vastunäited, argumenteerimaks inkompatibilismi vastu. Ühtlasi arendas ta välja kompatibilismi vaba tahte positiivse tõestuse põhinedes kõrgema astme ihadele. "Uute kompatibilistide" hulka kuuluvad veel Gary Watson, [[Susan Wolf|Susan R. Wolf]], [[Peter Strawson|P. F. Strawson]], ja R. Jay Wallace.<ref>Kane 2005,name="DHQeU" pp. 98, 101, 107, 109.</ref>

''Kompatibilistid sageli defineerivad vaba tahte juhtu sellisena, kus vaatlusalusel on vabadus tegutseda'' vastavalt oma motivatsioonile ehk teda ei sunnitud ega piiratud kuidagi.  [[Arthur Schopenhauer]] on öelnud: "Inimene võib teha, mida soovib, kuid ta ei saa soovida, mida ta soovib."<ref>{{Cite book|lastname=Schopenhauer|first=Arthur|year=1945|title=The Philosophy of American History : The Historical Field Theory|pages=531|translator=Morris Zucker|chapter=On the Freedom of the"c8ghV" Will}}</ref>

Mõned kompatibilistid peavad tõeseks nii põhjuslikku determinismi (kõigil sündmustel on põhjused) ja ka loogikalist determinismi (tulevik on juba ettemääratud). Selle järgi on täna lausutud väited tuleviku kohta (nt. "Homme sajab vihma"), kas tõesed või valed. Sellist kompatibilistlikku vaba tahet ei tohiks aga võtta kui võimet tegelikult teisiti valida ka identses olukorras. Kompatibilist võib uskuda, et inimesel saab olla mitmeid valikuvariante, kuid valik on alati väliste tegurite poolt ette määratud.<ref>Harry G. Frankfurt (1969). name="Alternate Possibilities and Moral Responsibility,1Polc" ''Journal of Philosophy'' 66 (3):829-39.</ref> Kui kompatibilist ütleb: "Vahest homme tulen külla, vahest ka mitte," siis ütleb ta, et ei tea kumma neist ta valib - kas ta valib järgida oma mitte-teadlikku soovi minna või mitte.

Kompatibiliste kutsutakse vahel halvustavalt "pehmed deterministid" (William James'i järgi). James pani neile süüks kõrvalepõiklemist (creating a "quagmire of evasion"), varastades vabaduse mõiste, et varjata oma sügavamat determinismi.<ref>James, William. 1884 name="The Dilemma of Determinism,GOzL9" Unitarian Review, September, 1884. Reprinted in ''The Will to Believe'', Dover, 1956, p.149</ref> [[Immanuel Kant]] nimetas seda kui "nurjatu pettus" ja "sõnadega žongleerimine".<ref name="autogenerated332">Kant, Immanuel 1788 (1952).''The Critique of Practical Reason'', in ''Great Books of the Western World'', vol. 42, Kant, Univ. of Chicago, p. 332</ref> Kanti argument keerleb vaate ümber, milles küll kõik empiirilised fenomenid peavad tulenema määravatest põhjustest, kuid inimmõte annab juurde midagi, mis ei näi esinevat kuskil mujal looduses - võime kujutleda maailma mitte üksnes nii nagu see ''on'', vaid kuidas see ''peaks olema'' või kuidas teisiti ''võiks olla''. Kanti jaoks on subjektiivne mõistuslikkus (arutlus) tingimata eristuv empiirilisest maailmast. Selle võime tõttu (oskus eristada ''on ''ja ''peaks olema),'' saab arutluses spontaanselt tekkida uusi sündmusi ilma, et need oleks määratud millestki, mis juba eksisteeris.<ref>Kant, Immanuelname="T2DYM" 1781 (1949).''The Critique of Pure Reason'', trans. Max Mueller, p. 448</ref> Sellelt aluselt argumenteerib Kant kompatibilismi vastu, milles näiteks kriminaali tegevust mõistetakse kui segu määratlevaist jõududest ning vabast tahtest, mida Kant näeb sõna "vaba" väärkasutusena. Kant väidab, et kompatibilistlik vaade eitab subjekti ainulaadset suutlikust mõelda ümber kavatsetud tegevus lähtuvalt sellest, mis ''peaks'' ("ought") juhtuma. Ted Honderich kirjeldab oma vaatepunkti, kus kompatibilismi eksimus seisneb idees, et miski ei muutu deterministliku maailmavaate tagajärjel. Ent oleme selgelt kaotamas subjekti kui "algataja" olemust.<ref>Ted Honderich,name="hEBun" ''The Consequences of Determinism'', 1988, p.169</ref>