Sigulda ordulinnus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
81. rida:
[[1260]] sai Sigulda komtuurist [[Jürgen von Eichstädt]]ist pärast meister [[Burchard von Hornhausen]]i langemist ajutiselt [[1262]]. aastani [[Liivi ordu asemeister]].<ref name="4zkfV" />
[[1263]], veebruari algul tõkestasid Sigulda orduvennad ja riialased Väinasuu (Daugavgriva) kloostri juures Saare-Lääne Piiskopkonnast rüüsteretkelt tagasipöörduva ja [[Riia]] poole suunduva leedukate väe ning keskööl kuuvalguses peeti samas lahing maha. Leedukaid juhtis vürst [[Treniota]] ja nad olid hävitanud just [[Vana-Pärnu]] linna. Rünnati leedulaste laagrit kloostri kõrval, hukkus 9 orduvenda, leedulased pääsesid,<ref name="cU219" /> kuid olid sunnitud taganema Leedusse
[[1271]]. aasta 27. augustil kirjutati Siguldas alla lepingule, millega [[Liivimaa ordu]] sai omale poole Riia Peapiiskopkonna [[Zemgale]] valdustest. Riia peapiiskoppi [[Albert II Suerbeer]]i ja toompraost [[Johann von Fechten]]it oli kaks aastat linnusetornis vangistuses hoitud ja selle lepinguga nad ostsid omale vabaduse.<ref name="Rimša castle" /> Konflikt sai alguse sellest, et Suerbeer püüdis varemgi tema vastu olnud ordut oma vasalliks muuta. Selleks kutsus ta 1267. aastal Riiga [[stiftifoogt]]iks (peapiiskopi ilmaliku võimuala tegelikuks haldajaks) mõjuka [[Schwerini krahv]]i poja [[Gunzelin]]i, kuid ordu vangistas peapiiskopi ja plaan ei realiseerunud. Ka hiljem hoiti Sigulda linnuse tornis vangistuses orduvastaseid tähtsaid isikuid: [[toompraost]] [[Johann II Fechten]]it, samuti Johann III.
| |||