|
Enne teadusliku psühholoogia kujunemist kasutasid reklaamitegijad kahte peamist meetodit: sisseelamist tarbija maailma ja selle põhjal reklaami vormistamist sobivamal kujul ning nn [[katse ja eksituse meetod]]it (muuhulgas juurdusid võtted, mis osutusid edukaks).
Reklaamipsühholoogia arengus mängisidolid rollitähtsad psühholoogiaklassikute varajased katsed ja tähelepanekud ning nende kasutamine reklaami valdkonnas. Näiteks [[John Broadus Watson]] (1878-19581878–1958), kes oma eraelulisteeraelu seikluste tõttu oli sunnitud loobuma akadeemilisest karjäärist ja, asus tööle J. Walter Thompsoni reklaamibüroos. Ta hakkas uurima reklaami, korraldadesja korraldas küsitlusi, et kindlaks teha [[kummisaapad|kummisaabaste]] ja [[kohv]]i võimalikke ostjaid. KäivitasWatson käivitas mitmedmitmeid originaalsedoriginaalseid reklaamikampaaniadkampaaniad, sh lasi [[Rumeenia]] [[Edinburgh'i Marie|kuningannal Marie’l]] reklaamida Pondi kreeme, mis oli esimene kord, kus kasutadakasutati kuulsusi mingi toote reklaamiks. 20. sajandi algul ilmusid ka spetsiaalsed reklaamipsühholoogia alased raamatud., Näiteksnäiteks W. D.Scott Scotti "The psyhologyPsychology of advertisingAdvertising", Boston, 1908(1902) ja H. L.Hollingworth Hollingworthi "Advertising and selling"Selling: NewPrinciples York,of Appeal and Response" (1913).
Võimsalt hakkas reklaamipsühholoogiasee valdkond arenema pärast [[II maailmasõda]], kus ühelt poolt olid eelduseks mitme mõjuka psühholoogia- ja sotsioloogiasuuna väljakujunemine ning teisalt olulised muutused majanduses., Tootmistüskkelsh lühenes tootmistsükkel, arenensid uued tehnoloogiad, ja kasutusele tulid uued reklaamivahendid ([[televisioon]]). KaasatiSamuti kaasati üha enam [[psühholoog|psühholooge]] ja [[sotsioloog|sotsiolooge]] propaganda janing poliitilise tegevuse teoreetiliseleteoreetilisse põhjendamiselepõhjendamisse ja nõustamiselenõustamisse. Arenesid välja reklaamiagentuurid. Ülikoolides hakati õpetama erikursusi [[sotsiaalpsühholoogia|sotsiaalpsühholoogilisest]] mõjust, tarbija käitumisest ja reklaamist. Sel perioodil eristatakseon eristatud kahte mõjukamatkaalukamat suundumustsuunda: sotsiaalpsühholoogiline/sotsioloogiline (lähtub kommunikatsiooniteooriast ja moodsamast sotsiaalpsühholoogiast) ja [[Psühhoanalüüs|psühhoanalüütiline]]/freudistlik.
70-ndate lõpuks sai selgeks, et suures osas on reklaamitootmine ikkagi katse- ja eksituse meetodil tegevus. Edu sõltus mitte niivõrd õigesti töötava, tarbijat kujutava teoreetilise mudeli olemasolust, kuivõrd reklaamitegijate kogemusest ja talendist. ÜhaAina enamrohkem selgusilmnes, et need reklaamiapellatsioonid, mis töötasid 50-ndatel, ei pruukinud siishiljem enam toimida. Veelgi enam, inimesed muutusid haritumaks ningja reklaamitrikke nähti läbi. Kitsaskohad tulid välja ka reklaamide headuse hindamisel. Pikkaja pikka aega arvati, et oluline on subjektiivne meeldivus. Kui hakati aga võrdlema reklaami meeldivustaset selle tegeliku mõjuga tarbija käitumisele, siis selgus, et need ei ole mitte alati üks ja seesama. Veel peeti oluliseks reklaami mäletamise efektiivsust. Uuringud (nt Ross, 1962) näitasid, et reklaami mõjul muutis oma eelistusi 10% vaatajatest. Paljudja paljud ostsid reklaamitavat toodet ka tegelikult. ReklaamiReklaamitud toote kohtatoodet mäletas 45,8% ja ei mäletanud 40,7% inimestest ehk mäletamise põhjal järeldustejäreldusi tegemineteha olipolnud liiastmõistlik.
KaasajaPraegusaja juhtivpeamine reklaamipsühholoogia on eksperimentaalne, ehkst empiiriliseltseaduspärasuste kehtivust kontrollitakse seaduspärasuste kehtivustempiiriliselt ningja seejuures otsustavate sõltuvate muutujatena käsitletakse just neid nähtusi, mis reklaamitegijat sisuliselt huvitavad (millele reklaamitegevus tegelikult on suunatud). SelliseksSelline muutujaksmuutuja on eelkõige tarbija reaalne käitumine., Käitumist omakordamida ennustab omakorda hoiak käitumise objekti suhtes. SellestSeepärast tulenevalt onongi reklaamipsühholoogia uusimaksuusim suunakssiht kognitiivne suund.
==Kirjandus==
|
