Erich Kästner: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
20. rida:
Erinevalt peaaegu kõigist oma režiimikriitilistest kolleegidest ei emigreerunud Kästner 1933. aastal. Oma sõnul tahtis ta olla kohapeal sündmuste kroonik. Gestaapo kuulas Kästnerit korduvalt üle ning ta heideti kirjanike liidust välja. Tema teosed, mis olevat „saksa vaimu vastased“, põletati tema enda silme all. Edaspidi ilmusid Kästneri raamatud Šveitsis. Saksamaal kirjutas ta aga varjunime all väga produktiivselt edasi ning avaldas Kolmandas Riigis hulga näidendeid ja filmistsenaariume. Eriti edukas oli „Das lebenslängliche Kind“ („Eluaegne laps“), mis tuli välismaal ja sõjajärgsel ajal ka Saksamaal raamatu ja filmina turule pealkirja „Drei Männer im Schnee“ („Kolm meest lumes“) all.
[[Teine maailmasõda]] lõppes Kästneri jaoks Tiroolis ning ta asus pärast sõja lõppu elama
Kästner pettus uues riigikorralduses üha enam ning avaldas üha vähem kirjutisi. Ta ei haakunud ka sõjajärgse kirjandusega ning leidis 1950.–1960. aastail tunnustamist eelkõige lastekirjanikuna. Alles 1970. aastatel hakati tema [[Weimari vabariik|Weimari vabariigi]] aegseid töid taasavastama. Sellest hoolimata oli Kästner väga edukas. Tema lasteraamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse ning filmiti, teda tunnustati. Muuhulgas asutas ta Müncheni rahvusvahelise noorteraamatukogu.
Kästner ei abiellunud, kuid tal oli pikki suhteid. [[1957]] sündis poeg Thomas. Pojale olid pühendatud ka Kästneri kaks viimast lasteraamatut „Der kleine Mann“ („Väike mees“) ning „Der kleine Mann und die kleine Miss“ („Väike mees ja väike preili“).
| |||