Kromaatika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ümbersuunamine lehele Kromatism |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Kromaatika''' (kreeka keeles chrōmatikos, ‘värvitud’) on [[muusika]]s [[oktav]]ipõhine [[helisüsteem]], mis koosneb 12 [[pooltoon]]ist. Kromaatika kontseptsioon pärineb [[Vana-Kreeka]] kromaatilise [[tetrakord]]i kontseptsioonist.
Meloodia ja harmoonia analüüsis kasutatakse ka mõistet [[kromatism]], mille all mõistetakse [[diatooniline helirida|diatoonilise helirea]] väliste [[alteratsioon|altereeritud]] helide kasutamist.
[[Diatoonika]]t ja kromaatikat vastandati juba [[keskaeg|keskaja]] ja vararenessansi [[muusikateooria]]s, kasutades mõisteid ''[[musica recta]]'' ja ''[[musica ficta]]. Erinevalt hilisematest diatoonilistest süsteemidest, sisaldas ''musica recta'' lisaks seitsmele "muutmatule" helile ''A''-st ''G''-ni ka ''b''-d.
Kromaatika tõeline õitseng saabus 16. sajandi teisel poolel itaalia [[madrigal|madrigalides]] (Rore, Marenzio and Gesualdo), kus see muutus põhiliseks ekspressiivseks väljendusvahendiks.
Baroki ajal oli kromaatika tihedalt seotud [[afekt]]ideteooriaga.
18. sajandil, kui hakkas levima [[võrdtempereeritud häälestus]], muutusid kromaatikal põhinevad intervallid võrdseteks diatoonikal põhinevatega ning võimalikuks muutus ka [[enharmonism]].
Kromaatika õitseng kestis 19. sajandi lõpuni - 20. sajandi alguseni.
20. sajandi alguses arenes kromaatikast välja [[dodekafoonia]].
| |||