Toidulisaained: erinevus redaktsioonide vahel

Toidulisaainete ohutusele pööratakse aina suuremat tähelepanu. Näiteks [[Boorhape|boorhapet]] kasutati laialdaselt toidusäilitusainena 1870.–1920. aastatel,<ref name=":0" /><ref name="vXYFU" /> kuid keelati see pärast [[I Maailmasõda|I maailmasõda]] toksilisuse tõttu, mida tõestasid inimeste ja loomade peal läbi viidud uuringute tulemused. [[II Maailmasõda|II maailmasõja]] ajal hakati boorhapet taas kasutama, kuna tekkis pakiline vajadus odavate ja kättesaadavate toidusäilitusainete järele. Boorhappe kasutamine toidusäilitusainena keelati lõplikult 1950. aastatel.<ref name=":0" /> Sarnased juhtumid tõid kaasa üleüldise toidulisaainete umbusaldamise ning ettevaatuse põhimõtet rakendades jõuti järeldusele, et toidus tohib kasutada üksnes neid lisaaineid, mis teatakse olevat ohutud.

2007. aasta septembris avaldas Briti meditsiiniajakiri [[The Lancet]] veebis [[Suurbritannia]] toidustandardite agentuuri rahastatud uurimuse, milles esitati tõendusmaterjali, et hulkosa toidulisaaineid, mida paljud laste toidud sisaldavad, suurendavad hüperaktiivsuse esinemise keskmist taset.<ref name="B1Nls" /> Uuringu läbi viinud teadlaste järeldusel toetab avastus väidet, et mõningad toidulisaained võimendavad hüperaktiivset käitumist (tähelepanematus, impulsiivus ja üleaktiivsus) vähemalt lapsepõlve keskpaigani. Uuringus käsitleti kunstvärvide ja [[Naatriumbensoaat|naatriumbensoaadi]] mõju ning avastati, et need tekitasid osal lastel probleeme.

Paljud toidulisaained imavadneelavad ultraviolett- ja/või nähtava piirkonna spektri kiirgust. Seda neeldumistomadust võib ära kasutada selleks, et teha välise kalibreerimise abil kindlaks näidise lisaaine kontsentratsioon. Kuna lisaained võivad koos esineda, siis võib ühe lisaaine neeldumine mõjutada teise lisaaine neeldumist. Selleks võib olla vajalik eelnev eraldamine: esmalt eraldatakse lisaained kõrgefektiivse vedelikkromatograafia (HPLC) abil ja seejärel tuvastatakse need, kasutades UV- ja/või nähtavat detektorit.