Erinevus lehekülje "Nikolai Rumjantsev" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
[[Pilt:Borel Graf Nikolai Rumjanzew.jpg|thumb|Nikolai Rumjantsev]]
 
[[Krahv]] '''Nikolai Petrovitš Rumjantsev''' ([[vene keel]]es ''Николай Петрович Румянцев''; [[14. aprill]] [[1754]] [[Peterburi]] – [[15. jaanuar]] [[1826]] Peterburi) oli [[Venemaa]] diplomaat, poliitik ja teadusearendaja, aastatel [[1807]]–[[1814]] [[Venemaa keisririigi välisminister]] ja [[1810]]–[[1812]] Riiginõukogu esimees.
Krahv Rumjantsevi raamatute, käsikirjade, müntide ja etnograafiliste materjalide kogu oli aluseks algul Peterburis ja hiljem [[Moskva]]s tegutsenud Rumjantsevi muuseumile ning [[Venemaa Riiklik Raamatukogu|Venemaa Riikliku Raamatukogu]] kollektsioonile.
Nikolai Rumjantsev sündis [[kindralfeldmarssal]] [[Pjotr Rumjantsev-Zadunaiski]] pojana. Tal oli kaks venda, Mihhail ja Sergei.
 
Ta omandas hariduse koduõpetajate juhendamisel ja pandi juba 9-aastaselt kirja sõjaväeteenistusse. [[1773]]. aastal sai temast 19-aastasena keisrinna [[Katariina II]] kammerjunkur. Juba lapsepõlves vaimsete annete poolest silma paistnud krahv Rumjantsev soovis minna õppima välismaale, kuid ei saanud selleks isalt luba. Lõpuks pöördus ta otse keisrinna poole, kes selle palve rahuldas.
 
[[1774]]. aastal asus Nikolai Rumjantsev koos oma noorema vennaga Sergeiga õppima [[Leideni Ülikool]]i. Reisikaaslaseks andis keisrinna neile oma soosiku, [[parun]] [[Melchior Grimm]]i, kelle vahendusel tutvus noormees ka kuulsa mõtleja [[Voltaire]]'iga. Õpingute ajal õnnestus Rumjantsevil külastada [[Pariis]]i, [[Genf]]i, [[Berliin]]i, [[Rooma]]t ja [[Veneetsia]]t. Venemaale naasis ta [[1779]]. aastal ja jätkas teenistust keisrinna õukonnas. Isa õhutas teda asuma diplomaatilisele tööle, kuid see idee ei meeldinud algul keisrinnale, mistõttu krahv Rumjantsevi diplomaadikarjääri algus venis paar aastat.
 
===Tegevus diplomaadina===
 
1781 nimetati krahv Rumjantsev [[erakorraline saadik ja täievoliline minister|erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks]] [[Saksa-Rooma riik|Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigis]]. Ta jäi sellele ametikohale ligi 15 aastaks, resideerudes peamiselt keisririigi pealinnas [[Frankfurt|Frankfurdis]]. Tema diplomaatilist karjääri ei peeta üldiselt eriti edukaks; esile saab tõsta vaid kaht märkimisväärset fakti. Esiteks oli Rumjantsev [[Prantsuse revolutsioon]]i ajal keisrinna Katariina II ja [[Bourbonid]]e vahemeheks. [[1792]]. aasta suvel tema poolt algatatud läbirääkimised sõlmimaks abielud [[Badeni markkrahvkond|Baden]]i printsesside ja Katariina II pojapoegade vahel venisid pikale. Printsessid jõudsid Venemaale alles [[1798]], kolm aastat pealepärast Rumjantsevi tagasikutsumist diplomaatiliselt töölt.
 
Kui [[1796]] tuli võimule Katariina poeg [[Paul I]], sattus Nikolai Rumjantsev analoogselt paljude keisrinna soosikutega põlu alla ja oli 5 aastat kõrgetest riigiametitest kõrvaldatud. Tema ühiskondliku tegevuse tippaeg algas [[Aleksander I]] kroonimisega [[1801]].
[[1801]] nimetas uus [[Venemaa keiser]] Nikolai Rumjantsevi [[Riiginõukogu (Venemaa keisririik)|Riiginõukogu]] liikmeks, [[senaator]]iks ja veeteede direktoriks. [[1802]]–[[1808]] oli ta ühtlasi kaVenemaa keisririigi kaubandusminister. Veeteede direktorina oli tema peamiseks teeneks uute laevatatavate veeteede rajamine, peamiselt [[kanal]]ite ehitamise kaudu ja [[Peterburi]] [[Admiraliteedi kanal]]i kallaste kindlustamine. Lisaks oli just minister Rumjantsev see, kes saatis [[1803]] teele Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni [[Adam Johann von Krusenstern]]i ja [[Juri Lisjanski|Juri Fjodorovitš Lisjanski]] juhtimisel. Kaubandusministrina hakati tema eestvedamisel välja andma Venemaa esimest [[ärileht]]e "Sankt-Peterburgi Kommertsuudised" ("Санкт-Петербургские коммерческие ведомости"). Ta [[reform]]is kaubandusalast seadusandlust ning saavutas [[1807]] uue kaubandusmäärustiku kinnitamise.
 
PealePärast [[Tilsiti rahu]] sõlmimist juulis [[1807]] nimetati krahv Rumjantsev [[Venemaa keisririigi välisminister|välisministriks]], sest oli tuntud Vene–[[Prantsuse esimene keisririik|Prantsuse]] liidu pooldajana. Seejuures säilitas ta esialgu ka oma eelmised ametikohad. [[1808]] juhtis Rumjantsev läbirääkimisi Prantsusmaaga, kus arutati [[Osmanite impeerium]]i jagamist kahe riigi vahel. Järgmisel aastal viibis ta [[Pariis]]is, kus osales vahendajana Prantsusmaa ja [[Austria keisririik|Austria keisririigi]] rahuläbirääkimistel. [[17. september|17. septembril]] [[1809]] saavutas tema juhitud Venemaa delegatsioon [[Fredrikshami leping]]u sõlmimise, millega [[Rootsi]] loovutas [[Soome]] alad Venemaale. Nende läbirääkimiste eduka juhtimise eest nimetati ta [[1810]] [[Riiginõukogu (Venemaa keisririik)|Riiginõukogu]] ja [[Ministrite Komitee]] esimeheks ehk sisuliselt valitsusjuhiks.
 
Rumjantsev jäi kindlaks Vene-Prantsuse liidu toetajaks ka pealepärast kahe riigi suhete halvenemist ja [[Napoleon I]] [[1812. aasta isamaasõda|sissetung Venemaa keisririiki]] [[1812]]. aastal mõjus talle tõelise šokina. Selle tulemusel halvenes isegi tema kuulmine. Perioodil 1812–[[1813]] palus ta keisrilt korduvalt enda ametist vabastamist, kuid Aleksander I vabastas ta ainult Riiginõukogu ja Ministrite Komitee esimehe ametist. Alles pärast võitu Napoleoni üle ja Bourbonide võimu taastamist Prantsusmaal [[1814]]. aastal nõustus keiser krahv Rumjantsevi vabastama ka välisministri ametist. Tema poliitiline karjäär oli lõpule jõudnud.
 
===Metseen ja kollektsionäär===
 
Nikolai Rumjantsevi viimast 11 eluaastat iseloomustas pühendumine kultuurilis-ühiskondlikule tegevusele. Venemaal on seda perioodi vahel nimetatud ka "Rumjantsevi epohhiks". Krahv koondas enda ümber silmapaistvate ajaloolaste ja arhivaaride ringkonna. Nende tegevuse keskpunktiks kujunes [[Moskva]] välisasjade arhiiv, mille kauaaegne juhataja oli [[Nikolai Bantõš-Kamenski]] ([[1737]]–[[1814]]). Rumjantsevi sõpruskonda kuulusid viimase poeg [[Vladimir Bantõš-Kamenski]] ([[1772]]–[[1829]]), noor ajaloolane [[Konstantin Kalaidovitš]] ([[1792]]–[[1832]]), metropoliit [[Jevgeni Volhovitinov]] ja paljud teised oma ajas silmapaistvad isikud. Nad kogusid kokku ja andsid välja materjale Venemaa ajaloo kohta nii kodumaal kui ka välismaal. Koos Kalaidovitšiga sooritas krahv Rumjantsev 1820. aastatel ringreisi mööda Venemaa kloostreid, otsides ajaloolisi käsikirju. Kokku leiti selle ekspeditsiooni tulemusel umbes 1000 käsikirja Venemaa ajaloo kohta [[13. sajand|13.]]–[[18. sajand]]ist. Need töötati läbi ekspertide poolt ja anti välja neljaköitelise raamatuna.
 
Ainuüksi heategevusele kulutas krahv viimasel 11 eluaastal umbes 300 000 rubla. Ta kogus koos oma sõpradega kokku tohutu hulga raamatuid, käsikirju, münte ja etnograafilisi materjale. Rumjantsev ei hoidnud seda oma perekonnale, vaid soovis, et see leiaks avalikku kasutust. Keiser [[Nikolai I]] käsul avatigi [[1831]] Peterburis [[Rumjantsevi muuseum]]. Krahv ise seda enam ei näinud, sest suri [[15. jaanuar]]il [[1826]] ja maeti tänase [[Valgevene]] aladele [[Gomel]]i lähistele, kus asusid tema perekonna valdused. Nikolai Rumjantsev ja tema kaks venda ei abiellunud kunagi, surres seetõttu otseste pärijateta.
 
Rumjantsevi kollektsiooni saatus oli omapärane. Pärast Nikolai I surma käis muuseum alla ja jõudissattus 1860. aastateks nii halba olukorda, et selle haldamise võttis [[1861]] üle [[Moskva Ülikool]]. Nõukogude võim otsustas [[1922]] Rumjantsevi kollektsiooni eri institutsioonide vahel laiali jagada. Suurema osa tema raamatutest ja käsikirjadest omandas [[Vladimir Lenin|Vladimir Iljitš Lenini]] nimeline [[Venemaa Riiklik Raamatukogu]], kus need asuvad tänaseni.
 
==Seosed Eestiga==
[[File:Platinum coin5318-0003R.gif|129px|right|]]
 
Krahv Nikolai Rumjantsev organiseeris ja varustas oma vahenditest [[baltisakslased|baltisakslase]] [[Otto von Kotzebue]] ja meeskonna ning [[prikk|prik]]i "Rjurik" ümberrmaailmareisiümbermaailmareisi aastail [[1815]]–[[1818]]. Reisil avastatud ja kaardistatud maa-alad nimetati von Kotzebue poolt [[Rumjantsevi saar]]eks ja [[Krusensterni neem]]eks ning [[Kotzebue laht|Kotzebue laheks]]. Ekspeditsiooni tulemuste kohta anti Rumjantsevi rahadegarahaga välja teaduslik reisikiri "Путешествия в Южный океан и в Берингов пролив для отыскания северо-восточного морского прохода, предпринятые в 1815, 1816, 1817 и 1818 годах иждивением Его Сиятельства, господина Государственного канцлера, Графа Николая Петровича Румянцева на корабле «Рюрике» под начальством флота лейтенанта Коцебу" (1821).
 
{{Vaata|Otto von Kotzebue#Maadeavastusretked}}