Indie rock: erinevus redaktsioonide vahel

''Indie rock'' on lühend sõnapaarist ''independent rock''. See termin sobib kirjeldama nii ''indie''-bändide ''[[do it yourself]]'' hoiakut kui ka väikese eelarvega plaadifirmasid, mis nende muusikat välja annavad. Paljud ''indie''-plaadifirmad teevad küll koostööd suuremate plaadifirmadega, kuid otsuste tegemine on siiski autonoomne. Seetõttu on ''indie''-bändidelansamblitel vabadus katsetada ja arendada oma saundi, emotsioone ja sõnu, mis ei pea meeldima laiale kuulajaskonnale – isiklik maitse ja arvamus on kasumist tähtsamad – olgugi, et ka väiksemad plaadifirmad soovivad majanduslikult hakkama saada.

''Indie rock''<nowiki>'</nowiki>i juured ulatuvad ameerika ja briti 1980. aastate põrandaalusesse alternatiivrokki. Viimastel aastakümnetel on žanris toimunud mõned muutused. ''Indie rock'' sai iseseisvaks muusikastiiliks umbes sellel ajal, kui grungebändid – nagu [[Nirvana]] – tavakuulajani jõudsid ja kuulsaks said. Laiem kuulajaskond lihvis alternatiivroki ajapikku uueks tõsimeelseks ''hard rock''<nowiki>'</nowiki>iks ning seega ka ettearvatavamaks ja [[testosteroon]]ipõhisemaks. ''Indie rock'' oli vastupanuliikumine põhivoolustumise vastu; ''indie rock''<nowiki>'</nowiki>ist sai mõiste, mis tähistas iseseisvaks jäänud [[ansambel (muusika)|bände]] ja [[muusikažanr]]e. Žanrilisteks eelkäijateks võib pidada ''[[punk rock]]''<nowiki>'</nowiki>i, ''post-punk''<nowiki>'</nowiki>i, ''[[hardcore punk]]''<nowiki>'</nowiki>i, ''[[shoegazing]]''<nowiki>'</nowiki>ut, ''[[twee pop]]''<nowiki>'</nowiki>i, [[garaažirokk]]i ja muidugi [[alternatiivrokk]]i. ''Indie rock'' on [[kitarr]]ipõhine muusika, mida viljelevad väikeste muusikafirmade alla kuuluvad bändid. Suurbritannias on alternatiivset muusikat silmas pidades kasutatud tavaliselt sõna ''indie'' ja mitte ''alternatiiv''.

Olgugi, et ''indie rock'' jagab pungi põhimõtteid kaubanduslikkuse ja kommertsi koha pealt, ei olda nii konkreetsed selles suhtes, kas bänd müüb end või jääb iseseisvaks. Levinud on arvamus, et on võimatu ''indie''-muusika erinevaid lähenemisviise rahvahulkadele meeldivaks teha ja põhjuseid selleks on umbes sama palju, kui on ''indie''-bände. Siinjuures mõned tavalisemad: nende muusika on liiga pentsik, süütu ja veider; liiga tundeline ja melanhoolne; liiga tasane ja delikaatne; liiga unelev ja [[hüpnoos|hüpnotiseeriv]], liiga isiklik ja ennastpaljastavate laulusõnadega; liiga madalate tootmiskuludega; liiga keerukate meloodiate ja riffidega; liiga toores ja tahumatu; liialt inspireeritud paljudest esialgsetest ''indie''-bändidest; liiga kaugete ja lõhestatud laulustruktuuridega; liialt inspireeritud ebapopulaarsetest või eksperimentaalsetest muusikastiilidest.

Kuid hoolimata detailidest on ''indie rock''-<nowiki>'</nowiki>i muusika ''outsider''<nowiki>'</nowiki>itele, mis on tehtud ''outsider''<nowiki>'</nowiki>ite poolt – just nagu ka alternatiivrokk kunagi oli, kuid ''indie'' sisaldab vähem "ürgset maskuliinsust". Mitte et ''indie'' poleks kunagi võimas ja sügav: agressiivseid elemente leidub seal lihtsalt harva.