Vaatlus: erinevus redaktsioonide vahel

Vaatlus ilma [[teooria]]teta, eeldusteta, "[[iidol]]iteta" on võimatu. Samuti nagu vaatlus ilma [[teadvus]]e, küllaldase [[intelligentsus|intelligentsita]] on võimatu ja tähenduseta, sest pole konteksti, süsteemi, kuhu vaatluse tulemused paigutada. Vajalik on ka [[keel]]e, [[semiootika|semiootilise süsteemi]] olemasolu, et vaatlust kirjeldada. On tarvis ka teadvusega olendite kogukonda, kes siis vaatluse tulemusest teada saaksid ja seda mõistaksid. Vaja on [[inimene|inimest]], [[inimühiskond]]a ja ajastu [[ajalugu|ajalooline]] taust, arengutase, tõekspidamised, eelarvamused mõjutavad seda, kuidas ühte ja sama [[fakt]]i vaadeldakse, kuidas seda seletatakse. Kui kasutada [[Thomas Kuhn|Kuhni]] sõnu, siis võib öelda, et vaatleja saab vaadelda tegelikkust, [[reaalsus]]t üksnes kehtiva teadusliku [[paradigma]] piirides.

Seega vaatlus on ikka mõjutatud eelarvamustest. Kuid toetudes vaatlustele jääb ekslikele eelarvamustele, fiktsioonidele, üha vähem ruumi, need asenduvad tõepärasemate eelarvamustega. Inimajaloos toimunud maailmavaatelist pööret, mis seab vaatluse ja fakti tähtsamale kohale, kui dogmaatilise eelarvamuse, mis peab vaatlust teisejärguliseks, vähemtähtsaksvähem tähtsaks, on raske alahinnata. Suurem usk vaatluse ja katse faktidesse võrreldes üksnes teooriate, filosoofiliste või religioossete hinnangutega ei saanud valdavaks üleöö. Teaduslik maailmapilt muutus valdavaks järk-järgult. Vähetähtis polnud sealjuures ka [[tehnika]] areng, mis võimaldas korraldada üha täpsemaid, usaldusväärsemaid vaatlusi ja katseid korraldada.