Sallivus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Sallivus''' ehk '''tolerantsus''' on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid [[arvamus]]i, [[uskumus]]i, [[hoiak]]uid, [[tava]]sid, [[kombed|kombeid]], [[ideoloogia]]id või [[kultuur]]e üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab [[austus]]t.

Sallivus ei pruugi olla üksnes positiivne nähtus. Sallivusest kui negatiivsest nähtusest räägitakse näiteks siis, kui jutt on ühiskonna sallivast suhtumisest mõningatesse [[korrarikkumine|korrarikkumistesse]] ja [[kuritegu]]desse. Sallivuse egiidi all on võimalik nõuda mittesekkumist olukordadesse, kus rikutakse mõne iseäraliku usutunnistuse või kultuuritraditsiooni raames inimeste põhilisi õigusi. VastupidiseltVastupidit sellele räägitakse näiteks [[täissallimatuse poliitika]]st ([[nulltolerants]]) [[narkootikum]]ide ja [[vägivald|vägivalla]] suhtes.

Filosoofias tuntakse sallimatu sallimise paradoksi, mis onsarnaneb väga sarnane [[patsifisti paradoks]]iga: kas tuleb sallida ühiskonda, mis on sallivuse suhtes sallimatu? Kas mitte ei aita sallimatu sallimine kaasa sallimatusele ja ei moondu sallimine seega ise sallimatuseks, kuna selle tulemuseks on suurem sallimatus? Kas poleks siis juba õigem ise sallimatuse üle kontrolli hoida, kui see delegeerida nendele, kes on sallimise suhtes sallimatud? Vastavalt problemaatilisusele sallivuse mõistmisel osutatakse, et sallimine on alati osaline või tinglik ning vajab konkreetse olukorraga täpsustamist. Puhas sallivus on [[ühiskonnafilosoofia]] vaatenurgast enamasti tühi mõiste.

Sallimatus korrarikkumiste ja pisikuritegude suhtes sai aktuaalseks [[New York|New Yorg]]i linnapea John Lindsay poliitikas 901990. aastate lõpul. On vaieldav, kuidas tuleb mõista sallimatust [[kuritegevus]]e suhtes. Kahtlemata leidub tänapäeval olukordi, kus karistatakse süütuid, samuti on eri aegadel seadused lugenud kuritegelikeks asju, mida hiljem on peetud ohutuks, õigustatuks või isegi kohustuslikuks (nt mitmesugused poliitilised kuriteod, sh kehtiva korra õõnestamine). Argumendina kuritegevuse täieliku mitte-sallimise vastu kasutatakse kurjategija võimalikku paranemist ja hilisemat kasu ühiskonnale, mis omakorda sõltub sellest, kas kurjategija teeb edaspidi kuritegusid, mida tal on võimatu heastada. On tähelepanu juhitud ka sellele, et õigusriigis otsustab konkreetse [[kuritegu|kuriteo]] ja [[süü]] küsimuse [[kohus]] mitte inimeste salliv või sallimatu suhtumine, mistõttu pole kuritegevuse küsimus sallimisega otseselt seotud.