Jaan Rääts: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Elulugu: see on teine isik (praegune oli sündinud J. Räätsaga ühel ajal) |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''Jaan Rääts''' (sündinud [[15. oktoober|15. oktoobril]] [[1932]] [[Tartu]]s) on [[eestlased|eesti]] [[helilooja]].
Jaan Rääts on
==Elulugu==
Rääts õppis [[Tartu Muusikakool]]is klaverit ning lõpetas [[1957]]. aastal [[Mart Saar]]e ja [[Heino Eller]]i õpilasena kompositsioonieriala [[Tallinna Riiklik Konservatoorium|Tallinna Riiklikus Konservatooriumis]]. Aastail [[1955]]–[[1966]] töötas ta [[Eesti Raadio]]s helirežissöörina, 1966–[[1970]] [[Eesti Televisioon]]is muusikasaadete peatoimetajana ja 1970–74 Eesti Televisiooni peatoimetajana–muusikalise juhina. Aastail [[1974]]–[[1993]] oli Rääts ENSV ja [[Eesti Heliloojate Liit|Eesti Heliloojate Liidu]] esimees, pikka aega kuulus ta ka kõrgetesse partei ning valitsusorganitesse. Aastail [[1968]]–1970 ja 1974–[[2003]] õpetas Rääts kompositsiooni [[Eesti Muusikaakadeemia]]s (1990 professor). Tema paljude õpilaste hulka kuuluvad [[Raimo Kangro]], [[Mihkel Kerem]],
==Looming==
Jaan Rääts on võrdlemisi püsiva helikeele ja väljenduslaadiga helilooja, kelle loomingu põhiosa moodustab instrumentaalmuusika. Aastail 1957–[[1993]] valmisid tema kümme sümfooniat. Ta on loonud ka 24 instrumentaalkontserti ning kaks orkestrikontserti, sümfoonilisi lühivorme ja hulgaliselt kammermuusikat.
Räätsa teostes enamasti puudub tavapärane dramaturgiline arendus, neis ei jutustata „lugu”. Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm, milles otsekui trumlis pöörlevad eri stiilimaailmade “tükid”: mozartlikud kolmkõlad ja modernistlikud klastrid, baroki ja rahvamuusika motiivid, lineaarne polüfoonia ja [[popmuusika]] rütmid. Räätsa kaleidoskoopilist stiili hoiab koos lakooniline vorm, milles kiireid kontraste tasakaalustavad üldplaani sümmeetriad. Mõnikord harva vilksatab tema muusikas ka lüürilisi ja
Kuigi Jaan Räätsa esimese kolme sümfoonia (1957, [[1958]]/[[1987]], [[1959]]) pulbitsev rütm ning nurgeline meloodika mõjusid omal ajal revolutsiooniliselt, selgus hiljem, et tema energiline stiil sobib üsna hästi kokku nõukogude elu- ja tööpaatosega. 1960. aastate lõpu ja [[1970. aastad|1970. aastate]] muusikas omandas “kaadritehnika” Räätsa muusikas palavikulisi, ekspressionistliku tundelaenguga vorme, näiteks "Sümfoonias nr 6" ([[1967]]) ja "Sümfoonias nr 7" ([[1972]]). Helimaterjal muutus mitmekesiseks: mosaiiksesse tekstuuri sugenes rohkesti põgusaid vihjeid, tsitaate ja motiive erinevatest muusikastiilidest, sealhulgas ka rahvamuusikast. [[1980. aastad|1980. aastate]] muusikas võttis maad aforistlikum, minimalismi mõjudega väljenduslaad.
Räätsa mänguline stiil on leidnud eriti sobiva vormi kontserdižanris: ta on kirjutanud kontserte viiulile ([[1963]], [[1979]], [[1995]]) ja klaverile (1968, [[1971]], [[1983]], [[1989]], [[1992]] – neljale käele), aga ka kahele klaverile (1986), tšellole ([[1966]], [[1997]]), kitarrile (1992) ja erinevatele pillikooslustele – trompetile ja klaverile (1993), viiulile ja kitarrile (1998), kahele kitarrile ([[1999]]). Räätsa orkestritööde hulka kuulub ka kaks kontserti kammerorkestrile (1961, [[1987]]) ja lühemaid orkestripalu, millest huvitavamad on "Intrata" (1997) ja "Viis eskiisi reekviemile" (1997).
Veelgi mahukam on Räätsa [[kammermuusika]]. Ta on loonud 6 keelpillikvartetti ja seitse
Räätsa muusika on kontsertlik ja mänglev tänaseni ning žanrist sõltumata. Helilooja on öelnud: "Mulle ei meeldi ranged süsteemid. Mulle meeldib igasugust kõlamaterjali endasse imeda, filtreerida, vajalikul määral emotsionaalselt töödelda. Sel alusel fantaseerida..."
39. rida:
==Välislingid==
*[http://www.jaanraats.com Jaan
|