|
=== 1870-1906 / Alguste algus. Koidula teater, Wiera teater. ===
1870. aasta 24. juuni on Eesti teatri ajalukku kirjutatud kui rahvusliku teatri sünnipäev, sest just sel päeval kanti Tartus Jaama tänaval Vanemuise seltsi majas ette [[Johann Voldemar Jannsen|Johann Voldemar Jannseni]] tütre [[Lydia Koidula]] kirjutatud näidend "Saaremaa onupoeg" - esimene eestikeelne näitemäng.
Veel kümmekond aastat enne teatri sündi oli J.V.Jannsen - tulevane Vanemuise seltsi president - teatri suhtes üsna eitaval seisukohal, võttes oma ajalehes sõna ja noomides üht lehelugejat, kes olla avaldanud soovi saada lehest rohkem teatri kohta lugemist: ''"Kas teie üsna tõeste "Postimehe" käest nõuate, et tema ka teatremängust peab sõnumit tooma? Oi, vennike, viimaks tuleb mõni ja pärib tema käest teadust, kus kõrtsis linnapürjelid iga õhtu koos käinud, mis nende emandad iga lõunaks keetnud ja keda voorimehed igapäev sõidutanud! No vaat, see oleks asi!"'' (Eesti Postimees, 1965). Viis aastat hiljem, kui postipapa oli Lätis tutvust teinud Riia rahvusliku seltsi tegevusega, oli tema meelsus teatri suhtes juba teistsugune: ''"Mil ja kus meie nüüd eesti rahva juures teatrimängu saame kuulma, on meil täna alles teadmata; aga imeks ei paneks meie mitte, kui seda kaua enam ep oleks oodata."'' (Eesti Postimees, 1868). Ja veel pisut hiljem samast sulest: ''"Teatrit mängida - mõnele ajab see küll vere mustaks - ei ole Läti seltsil mitte enam tundmata asi. Neil on juba mitmed, osalt õpetlikud, osalt naljakad tükid ette näidata, mispoolest eesti rahval alles suur kehvus on/.../ Kus on eesti ja läti rahva Shillerid, Goethed, Lessingid, Körnerid ja tuhat teisi mängutükkide kirjutajaid? Tarvilised tükid peavad rahva mõistuse möödu järele tehtud ja nende omast elu kasinal, puhtal viisil rõõmuks ja õpetuseks välja lõigatud olema; ega neid ilmale sünnitada ei ole veel iga mehe asi; nõndasama on ka teatremängijad rahva seas alles kasinad ja kallid, nagu hea nõu, kui tarvis on. Sellegipärast pole viga!... Meie saame omal ajal ka rahva vaatemängijatest rääkima . Andke aega näha ja õppida... Mängutükkide pärast aga vaatame üksisilmi oma õpetatud meeste käte peale."'' (EP, 1870)
Ka Koidula kõhkles ja kahtles oma julges algatuses hulk aega, pidades sel teemal kirjavahetust nii Kreutzwaldiga, kes teatritegemise suhtes oli skeptiline, kui ka oma soome sõbra Antti Almbergiga, kes talle oma kodumaa teatriinfot vahendas ning temasse optimismi süstis.
Vanemuise seltsi 5. aastapäevaks sai esimene teatrietendus lavaküpseks. Kui eesriie avanes, nägi publik maalermeister Frischmuthi maalitud taluhoonet, mille õuele ilmusid kolm meest: Heinrich Rosenthal, Harry Jannsen ja Tõnis Pekk. Just nagu antiikne Kreeka teater, ei tunnistanud ka alustav eesti teater naisnäitlejaid ning seetõttu olid meeste mängida ka naisrollid. Lydia Koidula esimene näidend oli mugandus saksa näitekirjaniku Theodor Körneri näitemängust "Der Vetter aus Bremen" (Bremeni onupoeg), mis Eesti oludesse tooduna pildus teravaid kriitikanooli kohaliku koolikorralduse pihta ja kandis pealkirja "Saaremaa onupoeg". Näidendi lavastas Lydia Koidula ise. Publiku huvi näitemängu vastu oli nii suur ja piletist ilmajäänute kurbus nii piiritu, et etendust otsustati järgmisel päeval korrata. Nii võib tagantjärele väita, et hilisematel aegadel kinnitust leidnud eesti rahva teatrilembus oli näha juba esimese lavastuse esietendusel.
"Koidula teatriks" nimetatud rahvusliku teatri esimeste sammude hulka kuulub kolm Koidula näitemängu - "Saaremaa onupojale" järgnes õige pea, 29. septembril 1870 "Maret ja Miina ehk kosjakased" ning 2. ja 3. juunil 1871 Koidula teatri kunstiliselt õnnestunuim näitemäng, algupärane komöödia "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Nende kolme näitemänguga Koidula teater piirduski, ent algus oli tehtud ning õige pea leidus jätkajaid.
Järjekindlamaks muutus seltsi teatritegevus 1874. aastal kui näitejuhi töö võttis enda kanda päevapiltnik [[Reinhold Sachker]]. Sachker oli Vanemuise seltsi liige ning võttis enne näitejuhiks valimist agarasti näitlejana osa kõigist teatritükkidest. Tubli ja innuka asjaarmastajana ei tõstnud Sachker küll teatrit senisest tasemest kõrgemale, kuid tagas oma järjekindla tegevusega teatri ellujäämise ning kinnistas teatritegemise traditsiooni Vanemuise seltsis. Sachker tõlkis teatri jaoks ise Kotzebuse näidendeid (19. sajandi enimlavastatud draamakirjanik Euroopas, pärit Saksamaalt, aga elas aastaid Tallinnas), tema juhtimise all suurenes uuslavastuste arv, mis oma sisult küll üsna kergekaaluliseks jäid. Näitlejatena tegutsesid rollases teatris Tartu eestlastest käsitöölised.
1878. aastal algas Vanemuises [[August Wiera|August Weira]] ajajärk - aeg, mida teatriloolased nimetavad Wiera teatriks. Seltsi pidutoimkond valis muusika- ja näitemänguhuvilise mehe seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks, lubades talle kindla protsendi oma ürituste sissetulekust. Nii sai August Wierast esimene eestlane, kes kogu oma tööjõu pühendas teatrile. Tohutu suure entusiasmiga suutis ta venestamise tippajal koondada enda ümber suure hulga muusika- ja näitemänguhuvilisi, kelle igapäevaseks vajaduseks oli pärast pikka päevatööd teha eestikeelset näitemängu ja seda ilma tasuta. Näitleja [[Leopold Hansen]] kirjutab oma mälestusteraamatus ''""Vanemuise" radadelt" Wiera kohta nii: "Wiera oli väga energiline ja koondas endasse mitmed lavalised erialad. Ta oli muusika-, balleti- ja näitejuht korraga ja aitas ka, kui tarvis, primadonnal laulda. Ja seda oli tarvis peaaegu alati! Aga see nagu pidigi nõnda olema ega häirinud ühtki kuulajat, kui kapellmeister hakkas korraga jalga põrutama ja kaasa laulama, ehkki ta hääl ei olnud just ilus ning kärises ebameeldivalt nagu untervitsil alalisest kamandamaisest. Taktilöömisega valmis, ruttas ta silmapilk lava taha, tõmbas klarnetimehel, kes noodiga polnud veel lõpuni jõudnud , pilli suust ära, ja korraga hakkasid saali kostma valjusti sosistatud korraldused ning hüüded: "Jaan, päike põlema!..."".''
1880ndate keskpaigaks oli Vanemuise näitetrupp kasvanud 100-liikmeliseks ning etendusi anti järjepidevalt. Teatri arendamises oli Wiera kõrval töös kaks näitejuhti: [[Ludvig Menning]] (aastatel 1878-1886) ning Hugo Techner (1886-1891), kes tegelesid põhiliselt draamalavastustega. Wiera ise tõi aga eesti teatrisse muusika - just tema taktikepi all sai lavaküpseks esimene eestikeelne muusikalavastus, milleks oli Karl Maria von Weberi "Preziosa" (1883). Seda daatumit peetakse eestikeelse muusikateatri algusaastaks. Lavastus püsis teatri repertuaaris enneolematu aja - kuni 1903. aastani ning seda mängiti kokku 114 korda. Wiera suur muusika armastus toob seejärel teatrilavale nii operette kui laulumänge, mis sajandi lõpuaastatel mängukavas jõudsalt domineerima hakkavad.
Vanemuise teatri sünniks loetakse [[Lydia Koidula]] "[[Saaremaa onupoeg|Saaremaa onupoja]]" lavastamist [[Vanemuine (selts)|mängu- ja lauluseltsis "Vanemuine"]] [[6. juuli]]l ([[vkj]] 24. juunil) [[1870]]. aastal.<ref name="Ajalugu">[http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=tekst&mid=436&lang=est Ajalugu]. Vanemuine. {{väiksem|Kasutatud 15.06.2009}}</ref>
|
