Vanemuine (teater): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
18. rida:
Vanemuise seltsi 5. aastapäevaks sai esimene teatrietendus lavaküpseks. Kui eesriie avanes, nägi publik maalermeister Frischmuthi maalitud taluhoonet, mille õuele ilmusid kolm meest: Heinrich Rosenthal, Harry Jannsen ja Tõnis Pekk. Just nagu antiikne Kreeka teater, ei tunnistanud ka alustav eesti teater naisnäitlejaid ning seetõttu olid meeste mängida ka naisrollid. Lydia Koidula esimene näidend oli mugandus saksa näitekirjaniku Theodor Körneri näitemängust "Der Vetter aus Bremen" (Bremeni onupoeg), mis Eesti oludesse tooduna pildus teravaid kriitikanooli kohaliku koolikorralduse pihta ja kandis pealkirja "Saaremaa onupoeg". Näidendi lavastas Lydia Koidula ise. Publiku huvi näitemängu vastu oli nii suur ja piletist ilmajäänute kurbus nii piiritu, et etendust otsustati järgmisel päeval korrata. Nii võib tagantjärele väita, et hilisematel aegadel kinnitust leidnud eesti rahva teatrilembus oli näha juba esimese lavastuse esietendusel.
"Koidula teatriks" nimetatud rahvusliku teatri esimeste sammude hulka kuulub kolm Koidula näitemängu - "Saaremaa onupojale" järgnes õige pea, 29. septembril 1870 "Maret ja Miina ehk kosjakased" ning 2. ja 3. juunil 1871 Koidula teatri kunstiliselt õnnestunuim näitemäng, algupärane komöödia "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Nende kolme näitemänguga Koidula teater piirduski, ent algus oli tehtud ning õige pea leidus
Järjekindlamaks muutus seltsi teatritegevus 1874. aastal kui näitejuhi töö võttis enda kanda päevapiltnik [[Reinhold Sachker]]. Sachker oli Vanemuise seltsi liige ning võttis enne näitejuhiks valimist agarasti näitlejana osa kõigist teatritükkidest. Tubli ja innuka asjaarmastajana ei tõstnud Sachker küll teatrit senisest tasemest kõrgemale, kuid tagas oma järjekindla tegevusega teatri ellujäämise ning kinnistas teatritegemise traditsiooni Vanemuise seltsis. Sachker tõlkis teatri jaoks ise Kotzebuse näidendeid (19. sajandi enimlavastatud draamakirjanik Euroopas, pärit Saksamaalt, aga elas aastaid Tallinnas), tema juhtimise all suurenes uuslavastuste arv, mis oma sisult küll üsna kergekaaluliseks jäid. Näitlejatena tegutsesid rollases teatris Tartu eestlastest käsitöölised.
1878. aastal algas Vanemuises [[August Wiera|August Weira]] ajajärk - aeg, mida teatriloolased nimetavad Wiera teatriks. Seltsi pidutoimkond valis muusika- ja näitemänguhuvilise mehe seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks, lubades talle kindla protsendi oma ürituste sissetulekust. Nii sai August Wierast esimene eestlane, kes kogu oma tööjõu pühendas teatrile. Tohutu suure entusiasmiga suutis ta venestamise tippajal koondada enda ümber suure hulga muusika- ja näitemänguhuvilisi, kelle igapäevaseks vajaduseks oli pärast pikka päevatööd teha eestikeelset näitemängu ja seda ilma tasuta. Näitleja [[Leopold Hansen]] kirjutab oma mälestusteraamatus ''""Vanemuise" radadelt" Wiera kohta nii: "Wiera oli väga energiline ja koondas endasse mitmed lavalised erialad. Ta oli muusika-, balleti- ja näitejuht korraga ja aitas ka, kui tarvis, primadonnal laulda. Ja seda oli tarvis peaaegu alati! Aga see nagu pidigi nõnda olema ega häirinud ühtki kuulajat, kui kapellmeister hakkas korraga jalga põrutama ja kaasa laulama, ehkki ta hääl ei olnud just ilus ning kärises ebameeldivalt nagu untervitsil alalisest kamandamaisest. Taktilöömisega valmis, ruttas ta silmapilk lava taha, tõmbas klarnetimehel, kes noodiga polnud veel lõpuni jõudnud , pilli suust ära, ja korraga hakkasid saali kostma valjusti sosistatud korraldused ning hüüded: "Jaan, päike põlema!..."".''
1880ndate keskpaigaks oli Vanemuise näitetrupp kasvanud 100-liikmeliseks ning etendusi anti järjepidevalt. Teatri arendamises oli Wiera kõrval töös kaks näitejuhti: [[Ludvig Menning]] (aastatel 1878-1886) ning Hugo Techner (1886-1891), kes tegelesid põhiliselt draamalavastustega. Wiera ise tõi aga eesti teatrisse muusika - just tema taktikepi all sai lavaküpseks esimene eestikeelne muusikalavastus, milleks oli Karl Maria von Weberi "Preziosa" (1883). Seda daatumit peetakse eestikeelse muusikateatri algusaastaks. Lavastus püsis teatri repertuaaris enneolematu aja - kuni 1903. aastani ning seda mängiti kokku 114 korda. Wiera suur muusika armastus toob seejärel teatrilavale nii operette kui laulumänge, mis sajandi lõpuaastatel mängukavas jõudsalt domineerima hakkavad.
Vanemuise teatri sünniks loetakse [[Lydia Koidula]] "[[Saaremaa onupoeg|Saaremaa onupoja]]" lavastamist [[Vanemuine (selts)|mängu- ja lauluseltsis "Vanemuine"]] [[6. juuli]]l ([[vkj]] 24. juunil) [[1870]]. aastal.<ref name="Ajalugu">[http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=tekst&mid=436&lang=est Ajalugu]. Vanemuine. {{väiksem|Kasutatud 15.06.2009}}</ref>
Esialgu tegutses teater "Vanemuise" seltsi majas ning 1906. aastast uues [[juugend]]stiilis teatrihoones. 16. aprillil 1934. aastal määras Tartu 2. jaoskonna kohtupristav oksjonile sama aasta 31. maiks Vanemuise seltsi teatrimaja Aia tänaval ja sinna juurde kuuluvad kõrvalhooned, millisel kinnisvaral lasus hüpoteegivõlgu 2000 rubla ja 90 000 krooni. Teatrimaja määrati oksjonile hüpoteegipanga kasuks 11 528,85 krooni pantlehe laenu, tähtajaliste laenude ja maksude sissenõudmiseks. Pakkujail tuli maksta tagatist 8500 krooni<ref>"Vanemuise" teatrimaja oksjonile. [[Vaba Maa]], 17. aprill 1934, nr. 88, lk. 1.</ref>. Maja sai kannatada [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] ning teater kolis endise [[Tartu saksa teater|saksa teatri]] hoonesse, mida nimetatakse praegu "Vanemuise" väikeseks majaks. Senisel taastamiskõlblikul teatrihoonel lasti laguneda, kuni selle varemed lammutati ja selle asemele ehitati 1967. aastal uus teatrihoone.<ref name="Ajalugu"/>
| |||