Viola da gamba: erinevus redaktsioonide vahel

'''''Viola da gamba''''' ehk '''gamba''' (''gamba'' tähendab [[itaalia keel]]es 'jalg, säär') on [[tšello]] eelkäija ja sarnaneb ka välimuselt tšelloga. Tšelloga sarnaselt hoitakse ka gambat mängimise ajal põlvede vahel. Gambadeks nimetatakse kõiki [[poogenkeelpill]]e, mis arenesid välja [[15. sajand]]i teisel poolel ning olid [[barokk|baroki]] ja [[renessanss|renessansi]] ajal ([[16. sajand|16.]]–[[18. sajand]]il) ülipopulaarsed. ''Viola da gamba''<nowiki>'</nowiki>de perekond arenes peamiselt renessansiaegsest näppepillist, [[kitarr]]i eellasest [[vihueela]]st. Gambade perekord erineb [[viiuli perekond|viiuli perekonnast]] mitmeti.

Gambasid esineb kuues suuruses: ''pardessus de viole'' (on väga haruldane ning mida ei olnud olemas enne 18. sajandit), sopran, alt, tenor, bass ja kontrabass. Sopran on umbes viiulisuurune, kuid sügavama kõlakastiga. Tavaline bassgamba on veidi väiksem kui tšello. Inglased tegid aga väiksemaid gambasid, mida nimetatakse ''[[division viol]]''´<nowiki>'</nowiki>ideks, ning veel väiksemaid ''[[lyra viol]]''´<nowiki>'</nowiki>eid. Saksa bassgambad olid suuremad kui prantsuse omad, mis olid mõeldud [[generaalbass]]i mängimiseks. Sarnased instrumendid on ka ''[[baryton]]'' ja ''[[viola d'amore]]'', kuigi viimast mängitakse lõua all nagu [[vioola]]t.

Muid häälestusi kasutati tihti, iseäranis soolopillina mängitaval ''lyra viol''´<nowiki>'</nowiki>il. See võimaldas kasutada mitut tehnikat, sealhulgas võtta akorde ja mängida ''[[pizzicato]]''´<nowiki>'</nowiki>t, mida siiski seltskondlikul musitseerimisel ei kasutatud. (Üks tollaseid ebatavalisi ''pizzicato'' stiile oli ka ''thump''.) ''Lyra viol''´<nowiki>'</nowiki>i muusika oli tavaliselt kirjutatud [[tabulatuur]]is. Sellist muusikat lõid tohutul hulgal nii tuntud kui ka anonüümsed [[helilooja]]d.