Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei: erinevus redaktsioonide vahel

ideoloogia = [[marksism-leninism]], [[kommunism ]] |

'''Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei''' ([[lühend]]atult '''NLKP'''; [[vene keel|vene keeles]]es ''Коммунистическая партия Советского Союза'', lühendatult ''КПСС''; 1918–25 Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei. 1925–52 Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatült ÜK(b)P) oli partei [[Nõukogude Venemaa]]l ja [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]]s aastail 1918 kuni 1991.

Partei kõrgeimaks organiks oli partei kongress. Selle istungitel moodustati partei juht - [[NLKP KK I sekretär]] ja tähtsaim juhtorgan: [[Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee]] ja [[Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo]], [[NLKP KK Sekretariaat]] jmt.

[[6. november|6. novembril]] (24. oktoobril) kell 9 hommikul [[Petrograd]]is saadeti kõigile [[polk|polgu]]komiteedele ja komissaridele [[korraldus nr. 1]], millega kästi polgud lahinguvalmis seada. [[Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee]] käsu kohaselt seati kontroll [[Neeva]] [[sild]]ade üle. [[7. november|7. novembri]] ööl võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, [[elektrijaam]]a, telefonikeskjaama, telegraafi, [[Venemaa Telegraafiagentuur]]i ja Venemaa [[Riigipank|Riigipanga]]. Valitsuse residents, [[Talvepalee]], piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult. 7. novembri hommikul aeti laiali [[eelparlament]] [[Maria palee]]s. Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.

Ööl vastu [[8. november|8. novembrit]] (26. oktoobrit) hõivati praktiliselt ilma vastupanuta [[Talvepalee vallutamine|Talvepalee]]. Operatsiooni märguandeks oli [[Aurora (laev)|ristleja "Aurora"]] [[kogupauk]]. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti. [[Peaminister]] Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.

Alates 7. novembri õhtust oli Petrogradis [[Smolnõi]]s koos [[Nõukogude kongressid|II ülevenemaaline nõukogude kongress]]. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba oktoobri alguses [[2. november|2. novembriks]], kuid lükati siis edasi 7. novembrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed [[esseerid]], kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. [[Menševikud]] ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama [[koalitsioonivalitsus]]e. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse [[koalitsioon]]ivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.

[[18. jaanuar]]il [[1918]] kokku tulnud Asutava Kogu istungil tegi [[Jakov Sverdlov]] ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid [[nõukogude kongressid|nõukogude III kongress]]i, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu.

*[[1921]] VK(b)P [[Vladimir Uljanov]] - VK(b)P Töölisopositsioon [[АleksandrAleksandr Mjasnikov|Аleksandr Gavrilovitš Mjasnikov]]<ref>[http://scepsis.ru/library/id_482.html Два слова о Дзержинском]</ref>

NLKP liikmeks astuti vabatahtlikult ja selleks pidi põhikirja järgi olema kahe parteiliikme kirjalik soovitus. Algul läbiti partei liikmekandidaadi faas, mis kestis 12 kuud. Partei liikmeks võeti liikmekandidaat reeglina partei algorganisatsiooni üldkoosolekul partei põhikirja järgse häälteenamusega.<ref>[http://tallinn.ester.ee/record=b1480033~S1*est Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei põhikiri: kinnitatud NLKP XXII kongressi poolt, osalisi muudatusi tehtud NLKP XXIII ja XXIV kongressil.] Tallinn, Eesti Raamat 1971</ref> Partei liige oli teiste parteiliikmete, parteikomisjonide, kõrgemalseisvate parteiorganite pideva jälgimise all, ka liikmekandidaat pidi käima parteikomisjonides, kui parajasti kehtis vastav kord. Praktikas oli NLKP liikmeks olemine soovituslik juhtivtöötajatele, kõrgematele sõjaväelastele, aspirantidele, jm. ja selleks võidi avaldada survet; väljaastumine tähendas praktikas seda, et partei liige heideti parteist välja. Parteist heideti välja kriminaalkuriteo korral; põhjuseks võis olla ka poliitiline sobimatus.<ref>[[Sirje Kiin]]. "Poliitiline elulugu."[http://www.sirjekiin.net/Eesti/Poliitiline%20elulugu.htm]</ref> Parteist väljaviskamisega kaasnesid raskused senisel töökohal, võidi sundida töökohalt lahkuma ja ei olnud kerge tööd leida. Partei elus oli ajajärke, mil ülaltpoolt kirjutati ette kvoodid, kui palju peab vastuvõetavate hulgas olema töötajaid, talupoegi, teenistujaid, intelligente jne.