Teater: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
fotograafia |
PResümee puudub |
||
11. rida:
*'''Teater''' on kunstiliik ([[lavakunst]], [[teatrikunst]]).
Teatrietendus sünnib [[näitekirjanik]]u, [[näitleja]]te, [[lavastaja]]
Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades, näiteks enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalailt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu.
Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitustest [[näitekunst]]. Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid amfiteatris. On teada, et 534 eKr korraldati esimene [[tragöödia]]te võistlus. Etendati ka [[komöödia]]id. Kreeklasi jäljendasid roomlased: ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. [[Vana-Rooma|Roomas]] etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms
[[Keskaeg|Keskajal]] paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja [[žonglöör]]id. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid – mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine [[renessanss|renessansi]] ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb [[Euroopa]]s tavapäraseks jäänud nn karplava.
Rämekoomiline laadateater (''[[commedia dell'arte]]'') mängis põhiliselt väljas; rändnäitlejad, kellest igaüks kehastas üht kindlat tüüpi, improviseerisid: mõtlesid teksti välja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes õitsele [[William Shakespeare]]'i eluajal. Prantslast [[Molière]]'i peetakse tänini üheks säravaimaks komöödiate autoriks. [[Hispaania]] näitekirjanduse tipp on [[Lope de Vega]] ja [[Pedro Calderón de la Barca]] looming.
[[Prantsusmaa]]l kujunesid lõplikult [[klassitsism]]ile omased aja, koha ja tegevuse ühtsuse reeglid ([[Pierre Corneille]]' ja [[Jean Racine]]'i loomingus). 18. sajandil valgustusaja suurimad näitekirjanikud olid [[Denis Diderot]], [[Voltaire]] ja [[Gotthold Ephraim Lessing]]. [[Friedrich Schiller]] andis kaaluka panuse kodanliku [[draama]] arendusse, ta mõjutas ka [[Romantism|romantikuid]] ([[Johann Wolfgang von Goethe]]). 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund ([[Victor Hugo]], [[Alfred de Musset]] jt.). 19. sajandi lõpus seadis [[naturalism]] eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile [[Henrik Ibsen]], [[August Strindberg]] ja [[Gerhart Hauptmann]]. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli [[Anton Tšehhov]]. [[Maurice Maeterlinck]] oli [[sümbolism]]i meister. Isiksuse ja hulga konflikti käsitlesid pärast I maailmasõda [[ekspressionism|ekspressionistid]] [[Georg Kaiser]] ja [[Ernst Toller]].
| |||