Akraasia: erinevus redaktsioonide vahel

Aristoteles esindab teist suundumust, mille puhul kuulub inimese juurde kalduvus nõrgalt tahta. Stoikudest alates on akraasia küsimus transformeerunud [[mõistus]]e ja tunnete ([[passioon]]ide) vastasseisuks: akraasia kui taltsutamatus on emotsioonide juhtimise ja valdamise küsimus. Selleks tuleb leida vaid retseptuur, teadmiste kogum, mille varal inimliku heaolu saavutamine - tee [[voorus]]teni - on distsipliinist ja harjutamisest sõltuv.

Kristlikus moralismis on akraatilisust muuhulgas seostatud algpatuga ehk [[pärispatt]] (''peccatum originale'').

 

Alates [[Donald Davidsonist]] kuulub akraasia-temaatika [[analüütilise filosoofia]] baasdiskursusse.