Aino Kallas: erinevus redaktsioonide vahel

Aino Kallas sündis Soome [[intelligents]]i kuuluvasse [[Krohn]]ide perekonda. Tema isa oli [[sakslased|saksa]] päritolu luuletaja ning teadlane [[Julius Krohn|Julius Leopold Fredrik Krohn]], kes kasutas ka pseudonüümi Suonio. Kallase ema oli [[soomerootslased|soomerootslane]] <ref name="AK_356" >''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 356</ref>, kooli [[Soome Tütarlastekool]]i esimene juhataja [[Maria Wilhelmina Lindroos]]. Vend Kaarle Krohn ning õed Helmi Krohn ja Aune Krohn harrastasid kirjutamist. Ühena oma kirjanduslikest õpetajatest mainib Aino Kallas hiljem ka oma ema õemeest, ülikooli saksa keele lektorit [[Bernhard Fredrik Godenhjelm]]i. Aino meenutab juuli- ja augustiõhtuid Lõuna-Häme suvekodus Lopen Syrjäs, mil Godenhjelm luges lastele ette maailmakirjandust ja kodumaiseid teoseid.<ref name="AK_357" >''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 357</ref>

Lapsepõlve veetis Aino põhiliselt [[Helsingi]]s, kus ta käis 1887–1894 [[Helsingi Soome Tütarlastekool]]is, kuid suved veetis ta koos perega perekonnamõisas [[Kiiskilä mõis|Kiiskilä]]s [[Viiburi laht|Viiburi lahe]] ääres. Mõis koos ümbrusega oli Ida-Soome kauneimaid ning teoses "[[Katinka Rabe]]" kujutab ta neid mälestusi. Aastal 1888, kui Aino oli alles 10-aastane, hukkus tema isa purjelaevareisil. Varsti surid ka vanavanemad ning Kiiskilä mõis müüdi maha. Ema jäi haigeks ja muutus raskemeelseks. On öeldud, et rohked surmamotiivid Aino Kallase loomingus on mõjutatud neist lapsepõlve rasketest läbielamistest.<ref name="AK_357" />

Juba noorena kirjutas Aino luuletusi ja novelle, mis kujutasid romantilist armastust. Ta avaldas kolm kogu – luulekogu "Lauluja ja balladeja" (1897), novellikogu "Kuloa ja kevättä" (1899) ja "Kirsti". Kuigi tema varajased teosed jäävad hilisemate kõrval algaja katsetusteks, võib neilt leida ühisjooni tulevaste teostega, nagu proosa lühivormilisus ja naise valimine peategelaseks.<ref name="AK_358" >''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 358</ref>

Abielupaar elas algul [[Peterburi]]s, kuid aastal 1903{{lisa viide}} või 1904{{lisa viide}} asusid nad elama [[Tartu]]sse. Aino Kallas huvitus kohe oma uue kodumaa elust ja ajaloost ning liitus [[Noor-Eesti]]ga.<ref name="AK_359">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 359</ref> Aastail 1903{{lisa viide}}–1918 tegutses Aino Kallas [[Tartu]]s, kus oli seotud [[Postimees|Postimehe]] ja [[Noor-Eesti]] tegemistega.

Alguses tundis Aino Kallas end võõral maal sügavalt juurtetuna ega tahtnud kirjutada Eesti ainesest. Kuid 1903 käis ta [[Saaremaa]]l [[Karja kihelkond|Karja kihelkonnas]] oma abikaasa onu kellamees Carl Allase juures. Too jutustas talle mälestusi teoorjuse aegadest ning rõhumisest eestlaste ajaloos.<ref name="AK_359" /> Varsti hakkas Kallas käsitlema Eesti ainest novellides, mis olid suunatud rõhumise vastu. Allas on prototüübiks novellis "Lukkari ja kirkkoherra". Kallase esimene kunstiliselt õnnestunud novellikogu oli "Meren takaa" (1. ja 2. osa, 1904–1905). Selles kogus, nagu ka novellis "[[Ants Raudjalg]]" kujutab Kallas realistlikult täpselt ja tõepäraselt tolleaegseid Eesti ühiskondlikke olusid.<ref name="AK_360">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 360.</ref>

Novellikogus "Lähtevien laivojen kaupunki (1913) on mõjutusi [[sümbolism]]ist. See tähistas murdepunkti Kallase loomingus ning üleminekut ühiskondlikelt teemadelt müütilisele ainesele. See kirjanduslik murranguaeg peegeldab ka torme kirjaniku enda elus, millest ehk kõige tagajärjekam oli armusuhe [[Eino Leino]]ga 1916–1919. Armastus Leino vastu oli Aino Kallase kunsti suur liikumapanev taustaelamus. Suhte ajal ja selle järel sündinud sümbolistlike ja [[impressionism|impressionistlike]] teoste hulka kuuluvad teiste seas "Seitsemän: Titanic-novelleja" ja "Katinka Rabe", kus Kallas kujutab oma suguvõsa minevikku. Kokku avaldas Kallas kümme novellikogu, milles on soome novellistika kauneimaid saavutusi.<ref name="AK_361">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 361.</ref>

Oskar Kallas nimetati 1918 Eesti saadikuks Helsingis.<ref name="AK_365">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 365.</ref> Aino Kallas on üks kirjanikest, kes on püüdnud luua silda eesti ja soome rahva vahele. Noor-Eesti võitles uusromantiliste suundade eest. Tema [[Lydia Koidula]] biograafia "Tähdenlento"' ja esseekogu "Nuori Viro" ning tõlgete kogumik "Merentakaisia lauluja" pärinevad tollest murranguajast. Ka novellikogu "Vieras veri" (1921) käsitleb Eesti ainest.<ref name="AK_361" />

Oskar ja Aino Kallase elust valmis [[1997]]. aastal režissöör [[Kirsti Petäjäniemi]] Soome-Eesti ühisfilm "Põletav armastus" ehk "Palava rakkaus".<ref>[[Sirje Kiin]], [http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/08/10e/t_t.htm#esimene name="Põletav armastusUF7Ge"], Postimees, 10. august 1996</ref> Film esilinastus [[Eesti Televisioon]]is 26. detsembril 1997.<ref>[[Sirje Olesk]], [http://www.postimees.ee/leht/97/12/19/kultuur/film.htm#teine Kallas(ed) Eesti ja Soome vahel: name="Põletav armastus9zLgZ"], Postimees, 19. detsember 1997</ref>

* 1952 "Päevaraamat I" (aastaist 1897-19061897–1906; eesti keeles "Pärjapunuja")

* 1953 "Päevaraamat II" (aastaist 1907-19151907–1915; eesti keeles "Jäätunud šampanja")

* 1954 "Päevaraamat III" (aastaist 1916-19211916–1921; eesti keeles "Hingesild")

* 1955 "Päevaraamat IV" (aastaist 1922-19261922–1926; eesti keeles "Suurlinnade udus ja säras")

* 1956 "Päevaraamat V" (aastaist 1927-19311927–1931; eesti keeles "Pööripäevad")

Aino ja Oskar Kallasel sündis viis last: Virve (1901-19531901–1953), Laine (1902-19411902–1941), Sulev (1904-19411904–1941), Lembit (1906, suri imikuna) ja Hillar (1910-19781910–1978).