Eesti Vabariigi põhiseadus (1934): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P Korrastasin skripti abil viiteid
10. rida:
Põhiseaduse jõustumisega kaotati maavalitsused, kuna ette olid nähtud ainult linna-, alevi- ja maa(valla)omavalitsused.
 
Eelmisest põhiseadusest võeti üle § 7, mis ütleb, et ''Eesti vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti''. Samas oli seda paragrahvi ignoreeritud juba alates 1920. aastast. Teenetemärkide seaduse andmise puhul 7. oktoobril 1936, millega asutati [[Riigivapi teenetemärk]] ja [[Valgetähe teenetemärk]] ning muudeti [[Eesti Punase Risti teenetemärk]] ja [[Kotkaristi teenetemärk]] riiklikeks, väitis Kohtuminister [[Johan Müller]] seaduse seletuskirjas, et 7. paragrahvi tuleb vaadelda seoses eelmise (6.) paragrahviga, mille järgi kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised ning seisusi ja seisuslikke tiitleid ei ole. Kuna aga asutatavate teenetemärkide omanikel, erinevalt endiste Vene aumärkide kavaleridest, ei ole seisuslikke eesõigusi, nagu ka mälestusmärkide, audiplomite ja tänukirjade omanikel, ei riiva nende asutamine kodanike ühetaolisuse põhimõtet<ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=100250371814&img=era0031_003_0000731_00005_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash name=9b8e78734f252b3c2f2f5d845eddfefa<"I6N8d" /ref>.
 
== Ajalugu ==
1934. aasta põhiseaduse esitasid rahvahääletusele [[Artur Sirk]] ja [[Leopold Tõnson]]<ref>L. Riiginame="TUFLq" rahuliku arengu nimel! Vaba Maa, 10. juuni 1933, nr. 133, lk. 4.</ref>. Kes nimeliselt põhiseaduse eelnõu välja töötas, pole teada.
 
Pärast rahvahääletuse tulemuste avaldamist ütles [[Artur Sirk]] 19. novembril 1933: "Meie ei tohi mitte sattuda võidujoovastusse ning kirjutada seda suurt võitu eneste arvele<ref>Vabsõjalased valimistename="gRXVe" eel. Rahvaleht, 21. november 1933, nr. 106, lk. 4.</ref>."
 
Uue põhiseaduse eesmärgi ja ülesande kohta ütles Eesti Vabadussõjalaste Liidu Keskjuhatus ja Nõukogu oma üleskutses 17. detsembrist 1933: "Kuid uut põhiseadust ei pandud maksma selleks, et [[erakond]]adele võimu kindlustada, vaid selleks, et erakondliku süsteemi võimu hävitada<ref>17. dets.name="mLtgY" 1933. a. Tallinnas ärapeetud Vabadussõjalaste kongressilt – Eesti rahvale. Võitlus, 2. jaanuar 1934, nr. 1, lk. 2.</ref>."
 
Põhiseaduse jõustumisega asus senine Riigivanem [[Konstantin Päts]] täitma uue põhiseaduse alusel Riigivanema (ametinimetus [[Peaminister Riigivanema ülesannetes]]) ja [[Peaminister|Peaministri]] ülesandeid ja pidi neid täitma kuni Riigivanema valimiseni uue põhiseaduse alusel. Oma esimese otsusega määras ta [[Peaministri asetäitja]]ks Välisminister [[Julius Seljamaa]].
 
[[Põllumeestekogud]]e kongressil 18. veebruaril 1934 ütles Riigivanem Konstantin Päts: "Põllumehed on siia tulnud võitjatena, kuna nende põhiseaduse muutmise idee on saanud teoks. Kui selle sisu üksikasjade kohta rahulolematust avaldatakse, siis on süüdi selle eelnõu väljatöötajad, kellel puudusid kogemused riigielu korraldamiseks. Ta tuli aga vastu võtta, kuna paremat polnud<ref>Valusad name="4au9O" sõnad vabsidele. Rahvaleht, 20. veebruar 1934, nr. 21, lk. 3.</ref>.
 
Pineva sisepoliitilise olukorra tõttu laiendas Riigivanem 12. märtsil 1934 [[Kaitseseisukord|kaitseseisukorra]] kehtivuspiirkonna kogu riigi maa-alale ja nimetas [[Kaitsevägede Ülemjuhataja]]ks [[Johan Laidoner]]i; seni oli kaitseseisukord alates 1918. aastast pidevalt kehtinud
29. rida:
*[[Virumaa]], [[Tartumaa]], [[Võrumaa]] ja [[Petserimaa]] piiri- ja [[Peipsi]] järve äärsetes valdades.
 
Välismaa ajakirjanduses avaldati sel puhul teateid, nagu oleks Tallinnas toimunud lahing suurtükkide ja kuulipildujate osavõtul<ref>Londoni lehtedename="O4fzC" kõmuteated Eesti sündmusist. Telegramm, 18. märts 1933, nr. 11, lk. 1.</ref>; samasuguseid kõmuteateid oli avaldatud juba 1933. aastal<ref>100 ridaname="LrDeX" Stockholmist. Vaba Maa, 20. august 1933, nr. 194, lk. 5.</ref>. Tänapäeval nimetatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 üldiselt [[1934. aasta riigipööre|riigipöördeks]], mis peab näitama selle otsuse ebaseaduslikkust ja erakorralisust. Samas on see otsus loetud [[Riigikohus|Riigikohtu]] otsusega 5. detsembrist 1934 seadusele vastavaks.
 
Riigivanema ja [[VI Riigikogu]] valimised uue põhiseaduse alusel pidid toimuma 29. ja 30. aprillil 1934, kuid 19. märtsil 1934 dekreedina antud seadusega lükati valimised põhiseaduse §§ 26 ja 60 alusel kogu riigis kaitseseisukorra kehtimise lõpuni edasi ja jäid viimaks toimumata, kuna kaitseseisukorda pikendati regulaarselt ja lõpuks võeti vastu uus põhiseadus.
40. rida:
 
== Viited ==
{{viited}}|allikad=
<ref name="I6N8d">http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=100250371814&img=era0031_003_0000731_00005_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=9b8e78734f252b3c2f2f5d845eddfefa</ref>
<ref name="TUFLq">L. Riigi rahuliku arengu nimel! Vaba Maa, 10. juuni 1933, nr. 133, lk. 4.</ref>
<ref name="gRXVe">Vabsõjalased valimiste eel. Rahvaleht, 21. november 1933, nr. 106, lk. 4.</ref>
<ref name="mLtgY">17. dets. 1933. a. Tallinnas ärapeetud Vabadussõjalaste kongressilt – Eesti rahvale. Võitlus, 2. jaanuar 1934, nr. 1, lk. 2.</ref>
<ref name="4au9O">Valusad sõnad vabsidele. Rahvaleht, 20. veebruar 1934, nr. 21, lk. 3.</ref>
<ref name="O4fzC">Londoni lehtede kõmuteated Eesti sündmusist. Telegramm, 18. märts 1933, nr. 11, lk. 1.</ref>
<ref name="LrDeX">100 rida Stockholmist. Vaba Maa, 20. august 1933, nr. 194, lk. 5.</ref>
}}
 
== Kirjandus ==