Öine vahtkond (maal): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
15. rida:
| muuseum=[[Rijksmuseum]]
}}
'''"Öine vahtkond"''' ([[hollandi keel|hollandi]] '''"De Nachtwacht"''') on [[Rembrandt]]i õli[[maal]]. Seda peetakse tema kuulsaimaks teoseks.
 
Maali täpsem nimi on "Frans Banning Cocqi ja Willem van Ruytenburchi kompanii".
 
MaalitellimusMaal esitatitelliti [[1639]]. aasta lõpu poole ning maalsee valmis [[1642]]. aastaks.
 
Kuna tellijad ei oodanud mitte kunstiteost, vaid tõendit oma väärikuse kohta, ei oldud maaliga rahul. Põhjuseks võib tuua selle, et osa maalil kujutatutest olid jäetud tahaplaanile, paljud olid pooleldi peidus või langes nende näole vari. Samuti oli Rembrandt kujutanud soovitud 18 inimese asemel 31 tegelast. Selline eristumine tolleaegsetest grupiportreedest ei meeldinud kohe kuidagi maali saajatele, kes olid maksnud maali eest kokku 1600 [[kulden|kuldnat]], mis oli tolle aja kohta väga suur summa.
30. rida:
Kuusteist tegelast maksid Rembrandtile kokku 1600 floroiini oma portree maalimise eest. Vastavalt igaühe makstud summa suurusele portreeris meister neid rohkem või vähem detailselt. Tõenäoliselt maalis Rembrandt ka iseenda, vaatamas seda kõike pealt. Tema nägu võib olla Ensign Visscheri vasaku õla taga.
Teised tegelased on intrigeerinud paljusid kunstiajaloolasi. Kõik on aga ühel meelel selles, et Rembrandt maalis nad kõik selleks, et pilt oleks elavam ja et tühja ruumi oleks vähem. Marsiks valmistuvate sõurite vahel sebivad väikesed lapsed ja koer. Üks väikestest tüdrukutest on väga elegantselt riietatud – talle on usaldatud rühma embleemi kandmine.
Rembrandt tahtis teha selle grupiportree mõnevõrra erinevalt traditsioonilisest elutute nägude kooslusest. Hoogastraaten oli juba märkinud, et sellistel grupiporteedelgrupiportreedel „võid sa kõigil pea maha raiuda ühe hoobiga“. Selles töös on Rembrandt valguse targalt fokuseerinud kõige tähtsamatele tegelastele ning sel moel ruumi elustanud. Igaüks oma midagi erinevat tegemas ja vaatajale on selge, et tegemist pole regulaararmeega, vaid linnakodanikega, kes on endile vabatahtliku kohustuse võtnud. Rembrandt on jäädvustanud hetke, mil Banning Cocq pöördub Ruytenburgi poole ja avab suu korralduse andmiseks.
See töö tõi kaasa sedavõrd suure tunnustuse, et 1678. aastal kirjeldas kirjanik Samuel van Hogstraten maali järgmiste sõnadega: „See töö ... on nii võimsalt teostatud, et kõik teised pildid Kloveniersdoelenis näivad selle kõrval mängukaartidena.“