Karl XI: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
5. rida:
Karl XI oli [[Karl X]] poeg. Sai troonile vaid 4-aastasena, pärast isa ootamatut surma. Kuni [[1672]]. aastani valitsesid tema eest [[regent|regendid]], ka hiljem jäi ta mõneks ajaks [[suuraadlik]]e mõju alla. Regentide valitsemisaeg peatas Rootsi riigi arengu kümmekonnaks aastaks nii riiklikul tasemel, kirikuelus kui sõjalises mõttes. Karl XI eestkostjad ei näidanud riigi valitsemise alal üles kuigi suurt aktiivsust. Hulk riigi maid [[läänistamine|läänistati]] aadlikele tasuks sõjaliste teenete eest, vähendades sellega olulisel määral riigi sissetulekuid.
 
[[1675]]. aastal kihlus Karl XI [[Taani]] printsessi [[Ulrika Eleonora Vanem|Ulrika Eleonora]]ga (1656–1693) eesmärgiga parandada suhteid Taaniga. Sellegipoolest puhkes Taani ja Rootsi vahel, [[Skandinaavia poolsaar]]e lõunatipus asuva [[Skåne lään|Skåne]] piirkonna pärast, sõda. Selle sõja peamised lahingud peeti Lõuna-Rootsis ja merel, vähesel määral ka [[Norra]]-Rootsi piiril. Hoolimata sõjast abiellusid Taani printsess ja Karl XI [[1680]]. aastal. Neil sündis kaks tütart ja viis poega (kellest täiealiseks sai vaid Karl):
* Hedviga Sophia (sündis 1681)
* [[Karl XII]] (1682–1718)
23. rida:
Karl XI osutus edukaks ja pragmaatiliseks reformijaks, kes suutis päästa nii majanduse, sõjaväe kui ka [[impeerium]]i. Oma ümberkorraldustes tugines ta peamiselt talupoegkonnale: nendest moodustati seniste palgasõdurite asemele [[rahvaarmee]]. Talupojad pidid sõjaväge ülal pidama, vastutasuks suurendati nende õigusi ja haritavat maad. Viimast teostati peamiselt maade taasriigistamise ehk [[mõisate reduktsioon|reduktsioon]]i teel, mis kõige teravamalt puudutas Rootsi emamaad, ent jõudis ka [[Käkisalmi|Käkisalme lääni]], [[Ingerimaa kubermang|Ingeri-]], [[Eestimaa kubermang|Eesti-]] ja [[Liivimaa kubermang]]u.
 
=== Sõjaväereform ehk nn. ''indelningsverket''===
Senise riigipoolse ülalpeetava regulaarsõjaväe asemel eraldati [[ohvitser]]idele riigi omanduses olevad talud, mis olid neile nii eluasemeks kui ka elatusallikaks. Teatud arvule ohvitseridele maksidmaksis palka kindlaksmääratud arv talupoegi.
 
Rootsi ja Soome [[provints]]is seati maavägede osas sisse maapaigalised sõdurid ja [[rügement|rügemendid]] (indelningsverket). Sõdureid võeti väeteenistusse kindlaks ajaks, nad said vastava väljaõppe, pärast mida pöördusid tagasi eraellu. Kindel arv talumajapidamisi koondati üksusesseüksusse (2-42–4 talupidajast ning [[riigitalu]]de rentnikest moodustati nn ''rota''), mis oli kohustatud värbama ühe sõduri, ratsaniku või madruse ning muretsema talle vajaliku varustuse. ''Rota'' pidas sõdurit ja tema perekonda üleval, eraldas talle põllumaa ja ehitas maja koos aiamaaga (''soldattorp'') ning kindlustas nii rahu kui ka sõja ajal tema ülalpidamise.
 
Maapaigalised sõdurid moodustasid [[kihelkond]]ade kaupa territoriaalsed [[kompanii]]d. Kaheksa kompaniid moodustasid maakonna (lääni) territoriaalse jala- või ratsaväerügemendi. Rügemendid mobiliseeriti igal aastal ülevaatusteks ja õppusteks, sõja korral lahingutegevuseks ning vajadusel [[garnison]]iteenistuseks ka väljaspool Rootsi ja Soome piire.
 
Sõjaväereform ei puudutanud, väljaarvatud ühe ratsarügemendi osas, Eesti-, Ingeri- ega Liivimaad, sest neis [[Rootsi dominioonid]]es ei olnud praktiliselt vabu talupoegi ning Baltimaade mõisnikud ei olnud majanduslikel ningja poliitilistel põhjustel maapaigaliste sõdurite süsteemi rakendamisest huvitatud. Eestis oli Soome rügemente ning Eestist ja mujalt värvatud üksusi, nn riigi-Rootsi rügemente viibis Eesti-, Ingeri- ja Liivimaal aga vähe.
 
==Maareform Eestimaal==
[[Eestimaa kubermang]]us oli maade taasriigistamine ehk [[mõisate reduktsioon|reduktsioon]] suhteliselt vähene. Siinne [[Eestimaa rüütelkond|rüütelkond]] oskas keskvõimuga hästi läbi saada ning omas suhteliselt tugevaid positsioone, ent [[Liivimaa kubermang|Liivimaal]] [[Maapäev (rüütelkond)|rüütelkonna omavalitsus]] sisuliselt kaotati ning valdav enamusenamik maadest läks riigi omandusse. See tekitas mõistagi rahulolematust, mida kõige teravamalt väljendas [[Rzeczpospolita|Poola]]sse põgenenud [[Johann Reinhold von Patkul]], kuid enamik liivimaalastest jäidjäi siiski kuningavõimule ustavaks.
 
Mõisate riigistamisega muutus mõisate suhe riigiga – riigimõisu enam ei läänistatud, vaid anti riigi poolt rendile. Kuningas Karl XI andis riigistamiskomisjonide esimeestele korralduse, et riigimõisate talupoegadele tuleb nende emakeeles teatada, et nad pole nüüdsest enam oma mõisnike pärisorjad, vaid kuninga alamad. Samuti lubas kuningas talupoegade poegadel asuda vabal tahtel kas sõjaväkke või haridust omandama.
 
Nii ka toimus. Eesti- ja Liivimaal asuvatesse väeosadesse asus teenima suuremal hulgal talupoegade poegi. Mitmed neist tõusid ka ohvitserideks, nagu vennad [[Thomas Jörist|Thomas]] ja [[Johan Jörist]]. Thomas Jörist lõpetas oma karjääri [[ooberstleitnant|ooberstleitnandi]] ja [[Piiumetsa]] mõisnikuna.
 
Talurahvale asutati [[kihelkond]]ades [[talurahvakool]]id. Haridus avardas teed ka ameti valikul – õppinud mehed said ametisse [[köster|köstrite]] ja koolmeistritena, tuntuimad on Puhja köster ja kooliõpetaja Hans Kes ehk [[Käsu Hans]], [[Kambja]] köster ja kooliõpetaja [[Ignatsi Jaak]].