Freedom House: erinevus redaktsioonide vahel

'''Freedom House''' on [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] paiknev ja Ühendriikide valitsuse rahastatud [[valitsusväline organisatsioon]], mis propageerib [[demokraatia]]t, [[poliitiline vabadus|poliitilist vabadust]] ja [[inimõigused|inimõigusi]] ning teeb vastavasisulist teadustööd. Freedom House asutati [[1941]]. aasta oktoobris. [[Wendell Willkie]] ja [[Eleanor Roosevelt]] olid organisatsiooni esimesed aueesistujad. Organisatsioon peab end "selgeks demokraatia ja vabaduse hääleks kogu maailmas"{{lisa viide}}.

Organisatsiooni koostatud iga-aastasele aruandele "[[Freedom in the World]]", mis hindab iga riigi poliitiliste ja kodanikuvabaduste määra, viitavad sageli politoloogid, ajakirjanikud ja poliitikakujundajad. Samuti on Freedom House'il teisi olulisi aruandeid, näiteks pressivabadust ja internetivabadust puudutavad raportidaruanded, mis jälgivad tsensuuri, ajakirjanike hirmutamist ja nendevastast vägivalda ning avalikkuse ligipääsu informatsioonile.

Freedom House tekkis kahe grupi ühinemisel ja Ameerika Ühendriikide presidentpresidendi Franklin D. Roosevelti toetusel, et edendada avalikkuse toetust Ameerika osalusele Teises maailmasõjas ajal, mil ühiskonnas prevaleeris isolatsionalistlik meelsus. George Field kavandaski idee, kus erinevad grupid, kelle tegevused selles osas kattusid, koondataks ühe katuse alla loomaks Freedom House’iHouse'i ja edendamaks vabaduse põhimõtete konkreetset rakendamist.

Freedom House’iHouse'i esimesed peakontorid paiknesid [[New York|New CitysYorgis]], 1942. aastast aadressil 32 East 1st Street ja 1945. aastast 20 West 40th Street, millest sai Willkie Mälestushoone.

1940. aastatel sponsoreerisspondeeris Freedom House mitmeidmitut mõjukaidmõjukat raadiojaamuraadiojaama, nagu The Voice of Freedom ja Our Secret Weapon.

Freedom House oli väga kriitiline McCarthyismi osas. 1950. ja 1960. aastatel toetas organisatsioon Ameerika Ühendriikide kodanikuõiguste liikumist ja selle juhtkonnas oli mitmeidmitu olulisiolulist kodanikuõiguste aktivisteaktivisti. Samas oli Freedom House kriitiline selliste kodanikuõiguste liikumise liidrite nagu Martin Luther King, Jrjuuniori osas, seda nende sõjavastase aktivismi tõttu. Freedom House toetas Andrei Sakharovit ja teisi Nõukogude dissidente ning ka Poola liikumist Solidaarsus. Freedom House abistas postkommunistlikke ühiskondi iseseisva meedia, valitsusväliste mõttekodade ja valimispoliitika kesksete institutsioonide rajamisel.

Freedom House väidab, et on vastu seisnud Kesk-Ameerika ja [[Tšiili]] diktatuuridele, apartheidile [[Lõuna Aafrikas-Aafrika]]s, [[Praha kevadekevad]]e allasurumisele, [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] sõjale Afganistanis[[Afganistan]]is, genotsiidile[[genotsiid]]ile [[Bosnias]] ja Rwandas[[Rwanda]]s, inimõiguste rikkumistele Kuubas[[Kuuba]]s, Birmas[[Birma]]s, Hiinas[[Hiina]]s ja [[Iraak|Iraagis]]. Organisatsioon on võidelnud demokraatia aktivistide, usklike, ametiühingute, ajakirjanike ja vabaturumajanduse pooldajate eest.

Viimasel ajal on Freedom House toetanud kodanikke neid praeguses režiimis valitsevate väljakutsetega näiteks Serbias[[Serbia]]s, Ukrainas[[Ukraina]]s, Kõrgõzstanis[[Kõrgõzstan]]is, Egiptuses[[Egiptus]]es, Tuneesias[[Tuneesia]]s ja mujal. Freedom House on teinud koostööd kohalike aktivistidega kodanikuühiskonna toetamisel, toetanud naiste õigusi, võidelnud piinamisohvrite õigluseõiguste eest, kaitsnud ajakirjanikke ja abistanud poliitiliselt keerulistes olukordades inimõiguste edendamisega.

Freedom House’iHouse'i sissetulekud pärinevad suures osas Ameerika Ühendriikide valitsuse rahastusest.

Freedom House on mittetulunduslik organisatsioon. Selle peakontor onasub [[Washington D.C.’s]]is ja mitmed välikontorid umbes tosinas riigis, seal hulgas Ukrainas, Ungaris[[Ungari]]s, Serbias, Jordaanias[[Jordaania]]s, Mehhikos[[Mehhiko]]s ja ka Kesk-Aasia[[Aasi]]a riikides.

Freedom House’iHouse'i juhatus koosneb äri- ja tööjuhtidest, endistest kõrgetest valitsusametnikest, teaduritest, kirjanikest ja ajakirjanikest. Kõik juhtkonna liikmed on Ameerika Ühendriikide praegused elanikud. Organisatsioon ei seosta end kummagi Ameerika erakonnaga, vabariiklaste ega demokraatidega. Mõned praegustest juhtkonna liikmetest on Kenneth Adelman, Farooq Kathwari, Azar Nafisi, Mark Palmer, P.J. O'Rourke and Lawrence Lessig, ning eelnevalt on nende seas olnud Zbigniew Brzezinski, Jeane Kirkpatrick, Samuel Huntington, Mara Liasson, Otto Reich, Donald Rumsfeld, Whitney North Seymour, Paul Wolfowitz, Steve Forbes and Bayard Rustin.

Alates 2003. aastast loetakse riiki ’osaliselt vabaks’ vahemikus 3.0–5.0 ja ’mitte vabaks’ vahemikus 5.5–7.0.

"Freedom in the WorldWorldi" aruandeid kasutavad sageli politoloogid[[politoloog]]id oma uurimustes. Nendes aruannetes käsitletud klassifikatsioone peetakse kõrgelt korreleeruvaks teiste demokraatia hinnangutegademokraatiahinnangutega, mida sageli uurijad kasutavad.

Freedom House’iHouse'i küsitlustes käsitletavad õigused ja vabadused tulenevad suurel määral Inimõiguste Ülddeklaratsioonist.

Uurimis- ja hinnanguprotsessis kaasatakse mitutkümmet analüütikut ja akadeemilist nõuandjat. Analüütikud kasutavad riikide aruannete tarbeks informatsiooni saamiseks nii välismaised kui kohalikkeka uudistekohalikke raporteiduudisteülevaateid, akadeemilisi analüüse, valitsusväliseid organisatsioone, mõttekodasid, isiklikke professionaalseidtöö- ja erialaseid kontakte janing külastusi vastavatesse regioonidesse.

Hinnangud riikidele ja territooriumitele annavad iga valdkonna eest vastutavad analüütikud. Hinnangud vaadatakse üle individuaalselt ja võrdlevalt kuuel regionaalsel kohtumisel: Aasia-Okeaania, Kesk- ja Ida-Euroopa ja endine Nõukogude Liit, Ladina-Ameerika ja Kariibid, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, Sahara-tagune Aafrika, Lääne-Euroopa. Kohtumised kaasavad lisaks Freedom House’iHouse'i töötajatele ka analüütikuid ja nõuandjaid, kes on spetsialiseerunud vastavale regioonile. Hinnanguid võrreldakse eelneva aasta omaga ning tehakse kindlaks, et ülevaated on terviklikud ja võrreldavad ka regiooniüleselt.

Freedom of the Press indeks on iga-aastane meedia sõltumatust käsitlev uuring, mis hindab printimise, levitamise ja internetivabaduse määra üle maailma. Selle tulemusena avaldatakse arvuline järjestus ja iga riiki hinnatakse ’vabaks’, ’osaliselt vabaks’ või ’mitte vabaks’. Arvesse võetakse iga riigi legaalset keskkonda meedia kajastamiseks, raporteerimistolukorrast informeerimist mõjutavaid poliitilisi surveid ja majanduslikke tegureid, mis mõjutavad informatsioonile ligipääsu.

"Freedom of the Press’iPressi" uuringut on läbi viidudtehtud alates 1980. aastast. Sellest saadavaid leide kasutatavad tihti valitsused, rahvusvahelised organisatsioonid, akadeemikud ja meedia paljudes riikides. Riikidele antakse hinnang 0stvahemikus 0 (parim) 100nikuni 100 (halvim), mis põhineb 23 küsimusel, mis jagunevad kolmeks alakategooriaks: legaalne keskkond, poliitiline keskkond ja majanduskeskkond. Riikides hindega vahemikus 0–30 hinnatakse meedia ’vabaks’, vahemikus 31–60 ’osaliselt vabaks’ ning vahemikus 61–100 ’mitte vabaks. Igal aastal välja antud ülevaated ja hinnangud peegeldavad eelneva aasta olukorda.

Freedom House väljastabannab iga-aastaseltigal kaaastal mitmeidvälja ka teisimuid aruandeid ning eriraporteid.

Lisaks aruannetele tegemisele osaleb Freedom House erinevates huvikaitse algatustes, mis hetkel on suunatud Põhja-Koreale, Aafrikale ja usuvabadusele. Freedom House’ilHouse'il on kontoreid mitmes riigis, kus edendatakse ja abistatakse kohalike inimõigustealaseid töötajaid ja valitsusväliseid organisatsioone.

"Freedom in the Worldi" raportitaruannet on kritiseeritud selles Raymond D. Gastili poolt kasutatava metoodika poolest. Kenneth A. Bollen leidis, et aruandes kasutatavad tõendid põhinevad liiga vähestel juhtumitel. Bollen uuris mitme muutuja statistikat kasutades ideoloogilise kallutatuse olemasolu, ning leidis, et Gastili meetodite tulemuseks on kallutatus marksistlik-leninistlike riikide vastu ning kristlike riikide poolt. Teisalt on teised kriitikud leidnud 1980. aastatestaastate raportistaruannetest kallutatust leninistlike riikide poolt.

1990. Gastilaastal vastas Gastil kriitikale ning ütles, et see põhineb valdavalt arvamustel Freedom House’iHouse'i kohta, mitte aga uuringutulemuste detailsel analüüsimisel. Vastavalt Gastil (1982) ja Freedom House (1990) allikatele, ’vabaduse’ definitsioon rõhutab vabadusi kui õigusi, mitte aga vabaduse praktiseerimist. Näitena on toodud Ameerika Ühendriike, kus kodanikel on vabadus moodustada parteisid ning valida, kuid samas presidendivalimistel osalevad ainult pooled kodanikest ning vaid kaks parteid võtavad õieti sõna.

Samas Mainwaring, Brink ja Perez-Linanhe on leidnud, et "Freedom in the WorldWorldi" uuring on tugevas positiivses seoses (vähemalt 80%) veel kolme teise demokraatia indeksigademokraatiaindeksiga. Sellest hoolimata leidsid nad, et Freedom House’iHouse'i puhul leidub kahte tüüpi süstemaatilist kallutatust: vasakpoolseid hinnati poliitilistel kaalutlustel negatiivsemalt ning muutused hinnangutes sõltusid mõnikord kriteeriumite muutumisest, mitte tegelike tingimuste muutusest. Siiski nende autorite enda indeks ning ka Adam Przeworski indeks olid tugevas lineaarses korrelatsioonis Freedom House’iHouse'i omaga.

Freedom House aga säilitab oma seisukohta, et nende metodoloogia on süstemaatiline ja nende nägemus vabadusest ei ole kultuurist kallutatud, vaid põhineb elementaarsetel poliitilistel õigustel ja kodanikuõigustel, mis tulenevad inimõiguste ülddeklaratsioonist.