Firenze Vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

Suurima õitsengu saavutas Firenze [[Lorenzo Tore|Lorenzo de’ Medici]] valitsusajal ([[1469]]–[[1492]]). Lorenzo võimule tõustes [[1469]]. aastal püüti Mediceid järjekordselt kukutada, Lorenzo suutis selle ohu kiirelt kõrvaldada, sest ta omas tugevat välistoetust ning Piero valitsusajal oli Firenze jõukus tuntavalt kasvanud. Aja jooksul muutus Firenze välispoliitiline seisund siiski ebakindlamaks, sest [[1471]]. aastal paavstiks saanud [[Sixtus IV]] oli veneetslane ning asus aktiivselt looma Lorenzo-vastast koalitsiooni. Esialgu polnud tal selles erilist edu, kuid kui Firenzes tekkisid [[1470. aastad|1470. aastate]] teisel poolel uuesti sisepoliitilised pinged, siis küpses paavsti ja teiste Lorenzo-vaenulike välisjõudude vandenõu. See tipnes [[1478]]. aastal [[Pazzi vandenõu]]ga. Selle ebaõnnestumise ja vandenõust osa võtnud paavstimeelse peapiiskopi tapmise järel pani Sixtus Firenze aga kirikuvande alla ning kuulutas Lorenzole sõja. Paavstiga liitusid ka Veneetsia ja Napoli, Milano jäi aga erapooletuks. Selles äärmiselt raskes olukorras võttis Lorenzo kogu vastutuse enda peale ning purjetas [[1479]]. aastal Napolisse, kus suutiski kuningat retoorika ja rohkete kingituste abil veenda vaherahu sõlmima. Et Firenze oli suutnud end sinnani küllaltki edukalt kaitsta, pidi ka paavst olukorraga leppima. Firenze vabastati kirikuvande alt ja Lorenzo naasis sinna kangelasena. Järgnenud aastatel suutis Lorenzo hoida häid suhteid kõigi suuremate Itaalia riikidega ning kujundas tugeva Milano-Firenze-Napoli liidu.

 

 

Lorenzo de’ Medici vanim poeg [[Piero di Lorenzo de' Medici|Piero]] oli võimul kuni 1494. aastani. [[Piero di Lorenzo de' Medici]] võimu Firenzes ähvardas [[1494]]. aastal alanud prantslaste sissetung Itaaliasse, [[Itaalia sõda (1494–1498)|Itaalia sõjas (1494–1498)]]. [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[Charles VIII]]-ga oli liitunud ka [[Milano hertsogiriik|Milano]] [[Milano hertsog|hertsog]], Medicite kunagine liitlane, samas kui paavst [[Aleksander VI]] ajas väga raskesti mõistetavat ning kahepalgelist poliitikat. Piero püüdis seetõttu jääda erapooletuks, kuid Charlesil oli Napolisse tungimiseks vaja läbida ka Firenzele kuuluvad alad. Charles esitas ulatuslikud nõudmised nii raha kui ka kindluste loovutamise osas. Piero püüdis esialgu organiseerida sõjalist vastupanu, kuid enamik firenzelasi oli sellele vastu. Seejärel üritas ta kuningaga läbi rääkida, kuid osutus viletsaks diplomaadiks ning alistus kõigile tema nõudmistele. See tekitas Firenzes suurt viha ning tõi lõpuks kaasa Medicite kukutamise. Charles VIII armee saabumine tiivustas firenzelasi pagendama Piero de' Medici ja kehtestama [[vabariik]]liku valitsuse.