Firenze Vabariik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
76. rida:
Giovanni di Bicci surres sai Cosimost Medicite panga juht. Erinevalt isast asus Cosimo de' Medici püüdlema ka poliitilist mõjuvõimu, asudes selleks kasutama nii oma rahalist mõjukust kui ka häid suhteid vaimuinimestega. Medicite mõjuvõimu kiire tõus tegi ärevaks Firenze vanad patriitsiperekonnad, eriti aga [[Rinaldo degli Albizzi]] ja [[Palla Strozzi]], kellest esimene asus tegema väga intensiivset propagandat Cosimo kõrvaldamiseks. Aastal [[1433]] haaras Rinaldo degli Albizzi Firenzes tegeliku võimu enda kätte, tema käsul Cosimo vangistati ja teda süüdistati diktaatorivõimu haaramise püüetes. Albizzi soovis ilmselt Cosimo surma, kuid ''Signoria'' otsustas siiski pagendamise kasuks. Cosimo siirdus [[Venezia]]sse, kuhu siirdusid ka mitmed tema pooldajad. Samaaegselt sattus Firenze aga sõtta [[Milano hertsogiriik|Milanoga]] ning Albizzi seltskonna populaarsus langes kiiresti. Aastal [[1434]] naasis Cosimo seetõttu võidukalt ja mõjutas sealtpeale surmani tugevasti Firenze valitsemist. Giovanni de' Medici poeg [[Cosimo de' Medici]], keda kutsuti ka Vanaks (''Vecchio'') või Isamaa isaks (''Pater Patriae''), valitses Firenzet aastatel [[1434]]–[[1464]]. Medicid hoidsid Firenzet oma kontrolli all kuni [[1494]]. aastani.
{{vaata|Medici}}
[[Cosimo de' Medici]] suureks teeneks tuleb pidada ka seda, et ta tõi Firenzesse pikaajalise sise- ja välispoliitilise stabiilsuse, mistõttu tema isikuvõimule tugevat vastuseisu ei tekkinud. Välistest jõududest toetasid teda nii paavst, [[Venezia vabariik]] kui ka [[Francesco Sforza]], kes oli [[kondotjeer]] ja hilisem Milano hertsog.
Pärast Cosimo surma sai Firenze valitsejaks (1464–1469) ja Medicite panga juhiks tema poeg [[Piero di Cosimo de' Medici]]. Cosimo surma järel päris Piero nii panga kui ka mõjuvõimu Firenze üle. Medicite võim polnud siiski veel kuigivõrd kindlustunud, suur osa Firenze eliidist oli eriti Cosimo viimastel valitsusaastatel muutunud rahulolematuks ning tema surma järel proovisid nad Mediceid kukutada. [[1466]]. aastal alustasid nad Piero äraolekul linnast [[Venezia vabariik|Venezia]] toetusel riigipöördekatset, kuid Medicite pooldajad suutsid Firenzes rahutused maha suruda, samuti löödi tagasi Veneziast lähtuv invasioonikatse. Kuid juba [[1467]]. aastal puhkes uus sõda Veneziaga. Piero suutis sõlmida aga laiaulatusliku liidu, kuhu peale Firenze kuulusid veel [[Milano hertsogiriik|Milano]], [[Kirikuriik]] ja [[Napoli kuningriik|Napoli]]. Nende ülekaalukate vägede ees pidi Venezia taanduma ning Itaalias valitses taas rahu.
[[Pilt:Lorenzo de' Medici-ritratto.jpg|thumb|Lorenzo de' Medici]]
Suurima õitsengu saavutas Firenze [[Lorenzo Tore|Lorenzo de’ Medici]] valitsusajal ([[1469]]–[[1492]]). Lorenzo võimule tõustes [[1469]]. aastal püüti Mediceid järjekordselt kukutada, Lorenzo suutis selle ohu kiirelt kõrvaldada, sest ta omas tugevat välistoetust ning Piero valitsusajal oli Firenze jõukus tuntavalt kasvanud. Aja jooksul muutus Firenze välispoliitiline seisund siiski ebakindlamaks, sest [[1471]]. aastal paavstiks saanud [[Sixtus IV]] oli veneetslane ning asus aktiivselt looma Lorenzo-vastast koalitsiooni. Esialgu polnud tal selles erilist edu, kuid kui Firenzes tekkisid [[1470. aastad|1470. aastate]] teisel poolel uuesti sisepoliitilised pinged, siis küpses paavsti ja teiste Lorenzo-vaenulike välisjõudude vandenõu. See tipnes [[1478]]. aastal [[Pazzi vandenõu]]ga. Selle ebaõnnestumise ja vandenõust osa võtnud paavstimeelse peapiiskopi tapmise järel pani Sixtus Firenze aga kirikuvande alla ning kuulutas Lorenzole sõja. Paavstiga liitusid ka Veneetsia ja Napoli, Milano jäi aga erapooletuks. Selles äärmiselt raskes olukorras võttis Lorenzo kogu vastutuse enda peale ning purjetas [[1479]]. aastal Napolisse, kus suutiski kuningat retoorika ja rohkete kingituste abil veenda vaherahu sõlmima. Et Firenze oli suutnud end sinnani küllaltki edukalt kaitsta, pidi ka paavst olukorraga leppima. Firenze vabastati kirikuvande alt ja Lorenzo naasis sinna kangelasena. Järgnenud aastatel suutis Lorenzo hoida häid suhteid kõigi suuremate Itaalia riikidega ning kujundas tugeva Milano-Firenze-Napoli liidu.
Suurima õitsengu saavutas Firenze [[Lorenzo Tore|Lorenzo de’ Medici]] valitsusajal ([[1469]]–[[1492]]). Lorenzo vanim poeg [[Piero di Lorenzo de' Medici|Piero]] oli võimul kuni 1494. aastani. [[Piero di Lorenzo de' Medici]] võimu Firenzes ähvardas [[1494]]. aastal alanud prantslaste sissetung Itaaliasse, [[Itaalia sõda (1494–1498)|Itaalia sõjas]]. [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[Charles VIII]]-ga oli liitunud ka [[Milano hertsogiriik|Milano]] [[Milano hertsog|hertsog]], Medicite kunagine liitlane, samas kui paavst [[Aleksander VI]] ajas väga raskesti mõistetavat ning kahepalgelist poliitikat. Piero püüdis seetõttu jääda erapooletuks, kuid Charlesil oli Napolisse tungimiseks vaja läbida ka Firenzele kuuluvad alad. Charles esitas ulatuslikud nõudmised nii raha kui ka kindluste loovutamise osas. Piero püüdis esialgu organiseerida sõjalist vastupanu, kuid enamik firenzelasi oli sellele vastu. Seejärel üritas ta kuningaga läbi rääkida, kuid osutus viletsaks diplomaadiks ning alistus kõigile tema nõudmistele. See tekitas Firenzes suurt viha ning tõi lõpuks kaasa Medicite kukutamise. Charles VIII armee saabumine tiivustas firenzelasi pagendama Piero de' Medici ja kehtestama [[vabariik]]liku valitsuse.▼
Lorenzo Toreda valitsemisajal tegutsesid kuulsad [[renessanss]]iaegsed kunstnikud: [[Leonardo da Vinci]], [[Michelangelo]], [[Sandro Botticelli|Botticelli]] jt.
▲
== Savonarola (1494–1498)==
| |||