Erinevus lehekülje "Ohverdamine" redaktsioonide vahel

Suurus jäi samaks ,  3 aasta eest
P
resümee puudub
P
:''Ohverdus suunab siia; Andrei Tarkovski filmi kohta vaata artiklist [[Ohverdus (film)]].''
 
'''Ohverdamine''' (eesti keeles arhailisemalt ka '''andmine''', '''urjamine''') on [[rituaal]]ne tegevus, kus pakutakse [[üleloomulik olend|üleloomulikele olenditele]] kingitusi, et saada vastutasuks õnnestumist mitmesugustes tegevustes. Tavakeeles kasutatakse sõna ''ohverdama'' ka tähistamaks isetut (''ennastohverdavat'') teguviisi teiste heaks.
Eestis oli väga tähtis ohverdamine [[majavaim]]ule, muidu muutus tema heameelsed teod hoopis vastupidiseks ning perele negatiivseks. Ohverdamine leidis alati aset pühade paikade juures. Tavalisemad ohvrianded olid erinevad [[toiduained]], näiteks putru, [[leib]]a, [[piim]]a, [[või]]d, [[õlu]]t jm. On aga teada, et vahest kasutati ka vereohvreid, kui majavaimule tapeti mõni väiksem loom ([[kukk]], [[kana]]). Sageli olid ohvrianded esik- ehk uudseohvrid. Kombeks oli nimelt, et [[talupoeg]] alati andis talu kaitsvale üleloomulikule olevusele esimese "uudseosa" igast karja- või põllusaagist. Seda tänuks hea saagi eest ning ühtlasi sooviga edaspidiseks taluõnneks igas toimingus. Uudseosa ohverdamine oli ka tavaline teiste [[haldjas|haldjate]]/vaimude suhtes.
 
[[Veejumal]] lubab ohvriandide eest inimestel suuri kalu püüda, päästab neid [[torm]]idest ega kisu nende püügiriistu katki. [[Peipsi järv|Peipsi]] ja [[Pihkva järv]]e ühtumiskohastühtimiskohast on teada üks huvitav ning ülejäänud Eestist erinev ohver, nimelt hobuseohver. [[Hobune|Hobuse]] ohverdamine toimus nii, et tema kaela pandi kaks vana [[veskikivi]], viidi ta järve keskele ning visati sisse. Kui juhtus, et hobune ära ei uppunud, oli see märk, et veejumal ei võtnud ohvrit vastu. Kui hobune ära uppus, oli see aga märk, et veejumal ohvri vastu võttis ning lubas rahvale kalaõnne.
 
==Ohverdamine Põhjamaades==
Ohvritoomine oli Põhjamaades nähtavasti juba ammu enne [[viikingiajastu]]t. Teadaolevalt oli ohvritoomine Põhjala regioonis kesksel kohal. Kõige keerukamad rituaalid leidsid aset aastaaegade vahetumisel. Kõige suuremad sedalaadi kombetalitused toimusid tõenäoliselt Rootsis Uppsalas ja Taanis Lejeris. Neid kombetalitusi tuntakse kristlike autorite kirjelduste järgi, kes võivad küll edastada toimunud moonutatult, kuid kahes ülevaates nende kohta leidub silmatorkavaid sarnasusi.Pidustustel toodi ohvriks nii inimesi kui loomi. Sellised ohvritoomisüritused nii [[Uppsala]]s kui ka Lejeris olid igas mõttes erandlikud. Enamasti polnud ohvritalitused nii ulatuslikud ja taotlesid kellegi isiklikke eesmärke. Näiteks püstitasid mööda Volgat sõitvad [[russid]]est kaubitsejad oma jumalate puitkujusid ning ohverdasid neile head äriõnne paludes lambaid ja veiseid. Skandinaavias ei toodud ohvreid mitte ainult jumalatele, vaid ka vaimudele, keda arvati elavat koobastes, kaljudes ja koskedes. Iga jumal eelistas teatavat kindlat laadi kingitusi. Odini (võllapuude isand) ohvrid tavaliselt poodi või tapeti tema püha relva odaga. Viljakuse jumalale Frejle aga ohverdati täkkusid ja kulte. Kõlbasid nii inimeste valmistatud esemed kui ka elusolendid- järvedest, soodest ja mujaltki on välja toodud suurtes kogustes rituaalsete vigastustega relvi. EsmärgiksEesmärgiks näis olevat, sõltumata ohvrianni iseloomust, saada millegi väärtusliku annetamise eest jumala soosingu osaliseks.
 
=== Ohvritoomise viisidest ===
111 964

muudatust