Peet Aren: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P parandasin skripti abil kriipsud + Korrastasin skripti abil viiteid
21. rida:
Peet Aren sündis Viljandimaal [[Võisiku vald|Võisiku vallas]] Odiste Aarna talus. Lõpetanud kohaliku ministeeriumikooli, õppis Aren 1905. aastani [[Tartu Õpetajate Seminar]]is olles hiljem lühikest aega ka seal õpetajaks. Peet Areni vanemad kolisid [[Narva]], kus noor kunstnik tutvus [[August Jansen]]iga, kes oli tollal [[Peterburi Kunstiakadeemia]] õpilane ning [[Aleksander Promet]]i ja [[Rudolf Sajori]]ga, kes soovitasid tal asuda kunsti õppima. Kunstihariduse omandas aastatel 1908–1913 Peterburi Kunstiakadeemias õpetajate [[Nikolai Roerich]]i, [[Ivan Bilibin]]i ja [[Arkadi Rõlov]]i käe all. Juba 1909. aastal osales ta Tartus II Eesti kunstinäitusel.
 
Lõpetanud akadeemia kuldaurahaga, töötas Aren aastatel 1909–1912 Tallinnas [[Karl Burman noorem|Karl Burmani]] arhitektuuribüroos joonestajana, samal ajal töötades raamatugraafika alal.<ref name=":0">[[Alfred Vaga]], Peet Aren 75-aastane – [[Vaba Eesti Sõna]], 18.06.1964</ref> 1914. aastal sõitis ta koos Karl Burmani venna [[Paul Burman]]iga ning nende õega pikemale välisreisile. Esimeseks peatuspaigaks on Musta mere rannik [[Krimm]]is, kust paari kuu pärast jätkus teekond [[Odessa]] ja [[Kiiev]]i kaudu [[Viin]]i ja sealt lühema peatuse järel [[München]]isse, kus täiendas end akadeemia suvekursustel. Nende Saksamaal viibimise ajal puhkes [[I maailmasõda]] ning kuna noormehed olid mobilisatsiooniealised interneeriti nad sõjavangide laagrisse [[Traunstein]]i.<ref name=":1">Peet Aren 70-a – Eesti Hääl Londonis, 1959</ref> Paul Burman vabanes sealt kehva vaimse tervise tõttu 1914. aasta detsembris. Aren pääses pärast teeseldud kopsuhaigust tulema 1915. aasta märtsis ning sõitis Rootsi kaudu kodumaale.<ref>2 xname="Cqyi1" Aren – Eesti Post, 23.12.1946</ref>
 
Kodumaale naasnud, elas Aren 1916–1918 [[Narva]]s. Liitus sõprusliikmena kirjanike rühmitusega [[Siuru]]. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal kuulus ta [[Johan Pitka]] salajase [[Omakaitse (1917–1918)|Omakaitse]] liikmeskonda. [[Eesti Vabadussõda|Vabadussõja]] puhkedes sai temast ametnik sõjaministeeriumis, ülesandeks sõidud rindele joonistamiseks ja fotografeerimiseks.<ref name=":0" /> 1920. kutsuti ta tööle [[Riigi Kunsttööstuskool]]i, kus ta töötas viis aastat joonistamise, akvarelli ja dekoratsooniosakonna õpetajana. Lühemat aega tegutses ta [[Draamastuudio]] teatrikunsti koolis, lõi dekoratsioonid paljudele [[Estonia teater|Estonia teatri]] ja [[Hommikuteater|Hommikuteatri]] lavastustele.<ref name=":0" /> Temalt ilmus graafika mapp "Linoollõiked", Aren loob hulga raamatuillustratsioone, karikatuure ja plakateid. 1926–1930 oli Tartus [[Pallas (kunstikool)|Pallases]] maali ja graafika õppejõud.
29. rida:
Aastatel 1940–1941 elab kunstnik avalikust elust tagasitõmbununa [[Pääsküla]]s, töötades armatuuride konstruktorina Tilk ja Ko elektritarvete tööstuses ja etikettide joonistajana Ahto tubakavabrikus.<ref name=":0" />
 
Põgenes [[1944]]. aastal koos abikaasa Karin Areniga Saksamaale, kus seadis end ajutiselt sisse [[Sudeedimaa]]l [[Wartenberg]]is<ref>[[Alfred Vaga]],name="35lzQ" Eesti kujutavaid kunstnikke Saksamaal, 24.01.1945</ref> ning siis [[Geislingen]]i põgenikelaagris. Osales pagulaslaagrites viibides Balti rahvaste kunstinäituse korraldamises ning oli [[UNRRA]] eesti koolis õpetajaks. Maalis eesti teatri lavastusele "Havai lill" dekoratsioonid.<ref name=":1" /> 1949 emigreerus USA-sse [[New York]]i.
 
==Looming==
36. rida:
Varaseis maalides avaldub "[[Mir Iskusstva]]" [[rahvusromantiline|rahvusromantism]] ja stiliseeriv laad. Naasnud 1915 kodumaale, esitas ta 1916. aasta kunstinäitusele kolm [[Krimm]]i-ainelist maali, millest "Tatari linnake" pälvis kriitikute heakskiidu.<ref name=":0" /> 1917. valmisid tal teosed "Kirikuteel", "Rukkihakid" ja "Öö Tallinnas". Neile lisandus 14 pannood ''[[commedia dell'arte]]'' tegelastega [[Passaaž (kino)|kino Passaaž]] saalile Tallinnas.<ref name=":0" /> Tema teosed kaunistasid ka kohvikuid [[Modern (kohvik)|Modern]], [[Kultas]] ja Asko.
 
Areni loomingu kõrgaeg oli 1920. aastatel, mil tema [[saksa ekspressionism]]i mõjulised teosed ilmestasid kogu eesti kunsti<ref>Eesti kunstiname="D4ktD" ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996, lk 31</ref>. [[Ekspressionism]]iga puutus Aren kokku juba sõja ajal Saksamaal. Portreedes ja eriti Tallinna vanalinna vaadetes ("Aida tänav", 1921) on tema vormikäsitlus rahutult nurgeline, värv intensiivne ja täis pinget. 1920ndate keskel pöördus ta usulise ainevaldkonna poole, mida eesti kunstis esines tollal suhteliselt harva. Samal ajal hakkas ekspressionistlik paatos tema töödes taanduma, andes maad [[uusasjalikkus|uusasjalikule]] tendentsile või ''[[art déco]]''<nowiki>'</nowiki>le. <ref>[[Mai Levin|Levin,name="GPvPU" M.]] Käsikirjaline materjal, EKM arhiiv</ref>
 
1919. aastal trükiti tema kavandi järgi 10 või 20 eksemplaris riigi tellimusel Eesti esimene [[Mängukaardid|mängukaartide]] komplekt<ref>Eesti esimene name="kuradipiibelJnm87". Rahvaleht, 10. veebruar 1936, nr. 18, lk 4.</ref>. Tema loodud on ka iseseisva Eesti postmark viikingilaeva kujutisega.<ref name=":0" /> Areni loodud olid [[II Maailmasõda|II Maailmasõjas]] hävinud [[Balti jaam]]a ootepaviljoni kaks seinapannood<ref name=":1" /> ning Pärnu rannahotelli pannood "Rannal".<ref name=":0" />
 
Paguluses elades töötas Aren tehnilise joonestajana ja jätkas ka loomingulist tegevust. Ta maalis arvukalt portreid, Eesti ja Alpi maastikke ning illustreeris väliseesti kirjandust.<ref name=":1" />
 
Ta on joonistatud ka karikatuure, mida avaldati ajalehtedes [[Meie Mats (ajaleht)|Meie Mats]]<ref> name="Meie Mats7arPn" aprill 1917</ref> ja [[Kilk (ajaleht)|Kilk]]<ref>Uudisleht 15.juuliname="K9h7R" 1934 - Eesti karikatuuri häll (lk 7)</ref>.
 
== Isiklikku ==
Tema abikaasad olid Ellinor Aren<ref>Kunstnik '''Peet'''name="MEsW9" '''Aren'''/> lahutab.ja Sõnumed,rakenduskunstnik nr.[[Karin 211, 31Aren-Nordman]]. oktoober 1931
</ref> ja rakenduskunstnik [[Karin Aren-Nordman]].
 
==Isikunäitused==
77. rida ⟶ 76. rida:
 
==Viited==
{{viited}}|allikad=
<ref name=":0">[[Alfred Vaga]], Peet Aren 75-aastane – [[Vaba Eesti Sõna]], 18.06.1964</ref>
<ref name=":1">Peet Aren 70-a – Eesti Hääl Londonis, 1959</ref>
<ref name="Cqyi1">2 x Aren – Eesti Post, 23.12.1946</ref>
<ref name="35lzQ">[[Alfred Vaga]], Eesti kujutavaid kunstnikke Saksamaal, 24.01.1945</ref>
<ref name="D4ktD">Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996, lk 31</ref>
<ref name="GPvPU">[[Mai Levin|Levin, M.]] Käsikirjaline materjal, EKM arhiiv</ref>
<ref name="Jnm87">Eesti esimene "kuradipiibel". Rahvaleht, 10. veebruar 1936, nr. 18, lk 4.</ref>
<ref name="7arPn">"Meie Mats" aprill 1917</ref>
<ref name="K9h7R">Uudisleht 15.juuli 1934 – Eesti karikatuuri häll (lk 7)</ref>
<ref name="MEsW9">Kunstnik '''Peet''' '''Aren''' lahutab. Sõnumed, nr. 211, 31. oktoober 1931</ref>
}}