Stalinism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
{{keeletoimeta}}{{vaidlustatud}}
'''Stalinism''' on Jossif Stalini loodud poliitika sotsialismi ülesehitamiseks ja kommunistliku ühiskonna väljaarendamiseks. NSV Liidus rakendatuna sünnitas see [[Stalinlik revolutsioon|Stalinliku revolutsiooni]] tulemusena "sotsiaalautokraatliku" poliitilise süsteemi aastatel 1929–1953 ja määras seeläbi NSV Liidule omased põhijooned, mis ajapikku nõrgenedes ja hägustudes püsisid kuni Nõukogude Liidu lõpuni. Alates 1948. aastast algas ka uute satelliitriikide staliniseerimine. Üldine sotsialismileeri destaliniseerimine algas pärast Stalini surma (1953) 1956. aastal ja tõi endaga kasvava lõhe [[Hiina Kommunistlik Partei|Hiina Kommunistliku Parteiga]].
“Just Jossif Stalin muutis kommunistlikud poliitilised süsteemid mittepäritavateks monarhiateks (ning sobitas Isamaasõja ajal kokku isegi riikliku ateismi ja vene rahva õigeuskliku patriotismi). (…) ...pole mingeid tõendeid, et Lenin oleks ette näinud või võinud kuidagi olla nõus sellise universaalse ja kohustusliku ilmaliku riigiusuga, mis arenes välja pärast tema surma. Stalin ei pruukinud seda teadlikult ette võtta. Ta võis lihtsalt kaasa minna tema hinnangul mahajäänud talupoegliku Venemaa ning selle autokraatliku ja ortodoksse suuna põhivooluga. Kuid on väheusutav, et selline süsteem oleks tekkinud ilma temata, ning üsna kindel, et seda ei oleks peale sunnitud teistele sotsialistlikele režiimidele.” (Eric Hobsbawm, ''Äärmuste ajastu'', Varrak 2002, lk 427, 426)
Stalinismi iseloomustavad totalitaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud [[riik|riigiaparaadi]] ühtekasvamine [[bolševism|bolševistliku]] parteiga ([[ÜK(b)P]]
Mõistet "stalinism" kasutasid esmakordselt [[trotskism|trotskistid]]. Algselt tähendas '''stalinism''' (ka: '''stalinlus''') [[1920. aastad|1920. aastatel]] [[Jossif Stalin]]i juhitud enamust [[Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei|Üleliidulises Kommunistlikus (bolševike) Parteis]]. Võitluses [[Vladimir Lenin|Lenin]]i poliitilise ja teoreetilise pärandi tõlgendamise pärast vastandus see [[trotskism]]ile. Stalini enda sõnul oli stalinism eriti energiline kaitsmine.
Stalini 55. sünnipäeva ajal [[1934]]. aastal tõstis [[Karl Radek]]i artikkel Stalini ideed ja poliitika iseseisvaks saavutuseks. Tekkis väljend "[[marksism-leninism-stalinism]]". Stalinismi teooria nurgakivid olid [[sotsialism]]i areng ühel eraldivõetud maal ning sellega kaasnev [[klassivõitlus]]e teravnemine. Viimasega legitimeeriti [[repressioon]]e ja [[Suur Terror|stalinlikke puhastusi]], mille ohvrid mõrvati või viidi
[[Lev Trotski]] kriitika [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] poliitiliste olude pihta ja [[dissident]]like kommunistide publikatsioonid muutsid sõna "stalinism" lääneriikides nii sotsiaalteadustes kui ka tavakeeles Nõukogude Liidu ning pärast [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] tekkinud [[reaalsotsialism|reaalsotsialistlike]] riikide ideoloogilise dogmatismi ja totalitarismi ning [[Komintern]]is teostunud Stalini ja [[NLKP]] ülemvõimu sünonüümiks.
18. rida ⟶ 17. rida:
Trotski järgi tekkis Stalini ajal "uus privilegeeritud kiht (...) mis võimu järele janunedes, eluhüvede järele janunedes kardab oma positsioonide pärast, tunneb hirmu masside ees – ja vihkab kohutavalt igasugust opositsiooni."
Nõukogude Liidus ja teistes reaalsotsialistlikes riikides ja kommunistlikes parteides nimetati kriitikat stalinismi aadressil pärast [[NLKP 20. kongress]]i aastal [[1956]] [[isikukultus]]e kriitikaks. [[1970. aastad|1970. aastatel]] ja pärast [[1989]]. aastat räägiti stalinismist ka [[eurokommunism|eurokomunistlikes]] ja [[postkommunism|postkommunistlikes]] parteides, kuigi sellele mõistele ei antud selgepiirilist ajaloolist, teoreetilist ega poliitilist sisu.
[[Aleksandr Solženitsõn]]i raamatu "[[Gulagi arhipelaag]]" ilmumise järel ([[1974]])
Stalinistlikeks nimetatakse sageli ka isikukultuse ja võimuteostamise vorme [[Hiina|Hiina Rahvavabariigis]] ([[maoism]]) ja [[Põhja-Korea]]s, kuigi neid on tugevasti mõjutanud [[konfutsianism]] ja [[Kim Il-Sung]] vastandas oma ideoloogiat teiste kommunistlike parteide omale.
| |||