Pärisorjus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
rahvusromantilisi linnalegende vähemaks |
Resümee puudub |
||
3. rida:
Pärisorjust iseloomustab [[feodaal]]ide [[politsei]]- ja [[kohtuvõim]], [[talupoeg]]adest pärisorjade [[sunnismaisus]] ja [[teoorjus]], nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: [[andam]]i nõudmine [[abielu|abiellumise]] puhul ja [[surnud käe õigus]].
Sõna "pärisorjus" ise on [[eesti keel]]es
Viimaste piirkondadena maailmas kaotati pärisorjus [[Afganistan]]is [[1923]]. aastal ning [[Bhutan]]is ja [[Tiibet]]is [[1959]]. aastal.
37. rida:
[[Liivi sõda|Liivi sõja]] ja [[Rootsi-Poola sõda|Rootsi-Poola sõja]] tulemusel läksid Eesti alad Rootsile. [[1671]]. aastal anti välja [[maapolitseikorraldus]]e seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi.
Seoses [[Rootsi aeg|Rootsi ajal]] toimunud [[mõisate reduktsioon]]iga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. [[1681]]. aastal andis Rootsi kuningas [[Karl XI]] välja [[edikt]]i Liivimaale ja Eestimaale [[kroonumõis]]ate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil vabalt valida tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Kroonutalupoegade pärisorjus likvideeriti eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilisid sunnismaisus ja seotus mõisaga.
Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal [[1691]]. ja Eestimaal [[1696]]. aastal. Nende alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale kuni kuningani välja. Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.
| |||