Metsavendlus Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

|osa = [[Teine maailmasõda|TeiseTeisele maailmasõjale]] järgnenud NSV Liidu okupatsioonist Kesk- ja Ida-Euroopas

'''Metsavendlus Eestis''' oli [[Eesti|Eesti Vabariigi]] iseseisvuse taastamist toetavate ja ennast [[Nõukogude Liit|NSV Liidu]] repressiivpoliitika eest ennast varjavate inimeste relvastatud võitlus [[nõukogudeNõukogude võim]]u vastu Eestis aastatel [[1944]]–[[1978]].

Metsavendlust uurinud ajaloolaste arvates oli Eestis pärast [[teineTeine maailmasõda|teistTeist maailmasõda]] umbes 14000–1500014 000–15 000 metsavenda.<ref>"Eesti metsavennad 1944–1957. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets." Ad fontes, 18. (Tartu: Eesti Rahvusarhiiv, 2014), lk. 23; Eesti Entsüklopeedia. 12, Eesti A-Ü ( Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003), lk. 334.</ref> Koos ennast lihtsalt metsas peitvate inimestega on metsavendade üldarvuks pakutud ka suuremaid numbrid – kuni 30 000-ni<ref>Mart Laar "Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel." (Tallinn: Read, 2013), lk. 321; Pearu Kuusk pakub metsavendade koguarvuks pealepärast sõda 15000-2000015 000–20 000: Pearu Kuusk "Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega. Banditismivastase võitluse osakond aastatel 1944–1947" (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), lk. 7.</ref>. Nõukogude julgeolekumajor Oskar Borelli 1953. aasta juunis esitatud aruande järgi oli alates 1944. aastast kuni 1. juunini 1953 Nõukogude julgeolekuorganite poolt tapetud 1495 metsavendade salkade ja salaorganisatsiooni liiget, arreteeritud 9870 inimest (neist 5471 metsavendade salkade ja 1114 salaorganisatsiooni liiget, 1803 neile kaasaaitajat ning 1212 teist kodanikku), nimetatud ajavahemikul legaliseerus 5255 inimest.<ref>Справка о работе органов МВД Эстонской ССР по ликвидаций националистическово подполя и ево воружённых банд с 1944 по 1. юнъя 1953. года. RA (Eesti Rahvusarhiiv) ERAF.SM f 131, n. 1, s. 244 k 2, l 314–325. Antud dokument on osaliselt publitseeritud: Tõnu Tannberg "Relvastatud vastupanuliikumine Eestis aastatel 1944–1953 julgeolekuorganite statistikapeeglis" Tuna 1999/1</ref>

Metsavendi on võimalik liigitada aktiivseteks ja passiivseteks. Aktiivsed metsavennad, keda Nõukogude julgeolek nimetas ''bandiitideks'', olid metsavennasalkade liikmed ja enamasti olid need salgad ka aktiivselt tegutsemas. Nende allkategooriana olid julgeoleku arvestuses veel ''bandiit-terroristid'' – metsavennad, kes olid teadaolevalt kedagi tapnud, ja ''üksikbandiidid'' – likvideeritud metsavennasalkadest ellujäänud ja ennast üksikuna edasivarjavad metsavennad. Passiivseid metsavendi nimetas julgeolek ''illegaalideks,'' – need olid metsavennad, kes ainult varjasid ennast. Viimaste alaliigina olid arvel veel ''relvastatud illegaalid.''.<ref>Eesti metsavennad 1944–1947. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets. Ad fontes, 18, (Tartu: Eesti Rahvusarhiiv, 2014), lk. 24</ref> Eristamaks riigivaenulikeriigivaenulikke gruppe röövlijõukudest, kasutati täpsustavat mõistet “poliitiline banditism”, mis oli sünonüümiks “bandiitlik-mässulisele tegevusele” (бандитско-повстанческая деятельность). See seisnes relvastatud bandede organiseerimises kontrrevolutsioonilistest, kodanlik-natsionalistlikest ja teistest valitsusvastastest elementidest kehtiva võimu kukutamiseks.<ref>Meelis Saueauk "Nõukogude julgeolekuorganite ja Eestimaa Kommunistliku Partei koostöö Eesti sovetiseerimisel aastatel 1944–1953" DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS, 29, (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013), lk. 199</ref>

Suurim metsavendade organisatsioon oli [[Relvastatud Võitluse Liit|Relvastatud Võitluse Liit (RVL)]], mis tegutses aastael aastatel 1946–1949. RVLiRVL-i tähtsamad juhid langesid 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVLiRVL-i liige [[Johannes Lillenurm]] suri Läänemaal vabaduses olles illegaalina 1980. aastal.