Absolutism: erinevus redaktsioonide vahel

[[19. sajand]]i algusest kuni [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõjani]] oli Euroopa jätkuvalt valdavalt monarhistlik. Enamasti teostasid olulist osa võimust kroonitud pead. Erandiks oli siinkohal Inglismaa, kus parlamentaarne traditsioon oli juba tugevalt juurdunud. Kuid näiteks Saksamaal, Austria(-Ungari)s, Türgis ja muidugi Venemaal kestis sisuliselt edasi absolutism, vaatamata sellele, et mõnel pool püüti seda parlamendi loomise ja valimistega maskeerida. Kõige ilmsem oli absolutism Venemaal, kus isevalitsuslik kord säilis kuni [[Nikolai II]] troonist loobumiseni, aga isegi Prantsusmaal kehtis [[1852]]–[[1860]] sisuliselt absoluutne monarhia, kui valitses keiser [[Napoleon III]]. Saksamaal oli absolutism kohati varjatud, [[Otto von Bismarck]]i kantsleriksoleku ajal kehtis tegelikult Richelieu-laadne süsteem, kus valitseb kuninga usaldusalune ja teistest sõltumatu valitsusjuht. Hiljem koondas võimu enda kätte aga keiser [[Wilhelm II]]. Saksa Keisririik siiski ametlikult absolutistlik enam polnud, suur mõju oli ka [[Riigipäev (Saksa Riigipäevkeisririik)|RiigipäevalRiigipäev]]al. Austria-Ungaris sõltusid aga kõik valitsused keiser [[Franz Joseph I]] tahtest ja parlament oli sisuliselt vaid mõjutu vaidlusklubi. Siiski ei saa sedagi riiki üheselt absolutistlikuks lugeda, sest alates [[1867]] oli [[Ungari]]l väga suur autonoomia ja kogu riigis säilitas tugeva mõju aadel.